Vaatluste põhjal, mille me viisime läbi planeedi Yer umbes 10000 pöörde vältel, soovitame me tungivalt seda planeeti ning selle elanikke Ühinenud Päikesesüsteemidesse mitte vastu võtta.

Yeril on liik elanikke, kes peavad end intelligentseteks ning kes on viimase miljoni pöörde vältel tohutult paljunenud ning levinud üle kogu planeedi - niinimetatud ninid, inimesed või orangid. See liik, mis pärineb algselt puuelanikest, peab end küll intelligentseks, ent sellegipoolest ei ole hetkel olemasolevad kuus miljardit nini võimelised oma käitumist mingilgi viisil mõistlikult kooskõlastama. Sageli hävitavad ühed selle, mida teised loonud on, nad võtavad üksteiselt ära toidu ja rõivad. Nad toodavad küll asju, mis peaks nende elu kergemaks ja ilusamaks muutma, ent seejuures hävitavad ja mürgitavad nad oma planeedi atmosfääri, vett ja pinnast ning teevad seeläbi oma elu jällegi lõputult raskemaks. Üks hirmsaimatest nuhtlustest, mille all nad kannatavad, on üks tava - või tuleks seda pigem haiguseks nimetada? - mida nad kutsuvad wojna, war, Krieg või guerra. Kui puhkeb wojna, lähevad suured ninide grupid üksteisele kallale ja hävitavad üksteist vastastikku. Nad hävitavad "vaenlaste" elupaigad ja toiduvarud ning piinavad üksteist kõige jubedamal kombel. Meie uurimismeeskond püüdis välja selgitada, miks nad seda teevad. Ninid ise on selles küsimuses täiesti erinevail seisukohtadel. Kummaline on, et nende seas leidub väga palju sääraseid, kes ei tunnusta seda julma kommet ning kelle jaoks on tegu suurima õnnetusega, mis ninkonda tabada võib. Teised seevastu armastavad wojnad, nad jutustavad sellest või vaatavad selleteemalisi liikuvaid pilte. Need ninid, kes wojnad eitavad, peavad wojna põhjuseks erinevaid asjaolusid. Mõned peavad seda lihtsalt suurt gruppi nine tabavaks hullusehooks. Teised arvavad, et ninid kannavad endas niiöelda kaht erinevat hinge, üht head, mis teisi nine armastab ja üht kurja, mis teisi nine vihkab. Kolmandad arvavad omakorda, et wojna pole küll ilus, ent kahjuks vahetevahel vajalik. Sageli juhtub nii, et kaks gruppi nine alustavad üksteisega wojnad ja kumbki grupp ütleb: "Jaa, meie ei taha seda wojnad, aga teised kahjuks sunnivad meid selleks."

Meie uurimisgrupp kaldub arvamusele, et ninide põhiprobleemiks on asjaolu, et nad ei suuda suurte gruppide tegutsemist omavahel kooskõlastada. Näib, et nad ei ole veel üldse taibanud, et nad pole üksikolendid, vaid on seotud üksteise ja kõikide teiste planeedielanikega. Et ninidele selgeks teha, mida sellega mõeldud on, võiks näiteks tuua kaks yerielanikku, keda mõned ninid härgadeks nimetavad. Kui rakendada kaks neist härgadest ühe sõiduki ette, mida mõned Yeril vankriks kutsuvad, ning kui üks härg veab põhja poole, teine aga hoopis läände, siis liiguvad nad mõlemad loodesse, kuigi see ei olnud kummagi soov. Ninid ei ole siiani aru saanud, et nad on kõigi ülejäänute kuue miljardi niniga nii tihedalt seotud nagu need kaks härga vankri ees. Ent ninide tegemised on palju keerulisemad kui vankrivedamine, ning kuue miljardi elaniku käitumise tulemust on muidugi raskem ette aimata kui kahe härja teekonda. Siiani näib, et ninide intelligentist selleks ei piisa.

Järgnevalt meie uurimisgrupi aruanne wojna tekkimise kohta planeedil Yer.

Paljude, paljude tuhandete planeedipöörete eest, kui ninid elatusid veel metsades korilusest ja küttimisest, ei tundnud nad veel wojnad.

Ninid elasid tookord väikestes gruppides koos ja uitasid mööda metsi. Sellised grupid koosnesid vaid kuue- kuni kaheksakümnest ninist, võib-olla kümnest-viieteistkümnest niinimetatud perekonnast.

Igal grupil oli kindel jahiala, mille nad aasta jooksul marjade ja viljade, seente ja juurikate, tigude ja konnade ning loomulikult jahiks sobilike metsloomade otsinguil läbi rändasid. Ühel alal, näiteks ühes mägiorus elasid vaid mõned üksikud sellised grupid, võib-olla kolm, kõige rohkem neli. Suuremat gruppi inimesi ei suuda mets toita. Nendel ninidel ei olnud ei kuningaid ega pealikke, ei kohtuid, politseid ega vanglaid ning neil polnud seadusi. Milleks? Kui keegi tegi midagi, mis teistele ei sobinud, siis võisid nad õhtul tule ümber istuda ja sellest rääkida. Kui nad tahtsid gaselle küttida, siis järgnesid nad oma parimale kütile. Ent kui jõudis kätte aeg korjata metsmesilaste mett, siis järgnesid nad sellele naisele, kes teadis mesilastest kõige rohkem. Ning kui tuli ette mõni tüli, siis järgisid nad kõige vanemate naiste ja meeste nõuandeid, sest neil oli kõige rohkem kogemusi. Ninid hoidsid kokku ja jagasid üksteisega kõike, sest teisiti ei oleks nad suutnud ellu jääda.

Kui üks grupp liiga suureks kasvas, moodustati sellest kaks väiksemat rühma ning üks osa hõimust pidi otsima endale mujal uue jahiala. Nii tuli vahel ette, et nad tungisid mõne teise grupi valdustesse. Ja siis võis küll kähmluseks minna. Ent sellised kähmlused lõppesid ruttu. Enamasti oli vast tegu vaid suurema madinaga. Ja niipea, kui üks grupp põgenema pistis, oli võitlus läbi.

Sellised võitlused olid aga erand ja tulid ainult siis ette, kui üks osa nine pidi grupist lahku lööma. Seda ei juhtunud tihti, sest peaaegu kõikide rahvaste juures tundsid naised teatud ravimtaimi, mis lastesaamist takistasid. Nii said naised ära hoida, et grupp liiga suuureks ei muutuks ja jagunema ei peaks. Muidu ei olnud aga võitluseks mingit põhjust. Sellisel ningrupil puudus soov oma jahiala ikka suuremaks ja suuremaks teha. Suuremat jahiala poleks nad suutnud nii või teisiti ära kasutada. Polnud ka mingit mõtet naabergrupile kallale tungida ja seda paljaks röövida, sest röövida polnud midagi. Ninidel oli tollal väga vähe varusid. Nad elasid peost suhu ning korjasid ja küttisid just nii palju, kui palju nad lühikese aja vältel ära süüa suutsid.

Umbes 6000 planeedipööangu eest muutus kliima mõnedes piirkondades, kus Ninid elasid. Erinevus kuiva ja vihmase aastaaja vahel muutus suuremaks ning teatud taimed ei kasvanud enam. Nii kadusid ka loomad, kes olid neist taimedest toitunud. Ent teatud taimed, mille seemneteks olid kõvad terad, edenesid selles kliimas eriti hästi, ning ninid avastasid, kuidas nende taimede eest hoolitseda ja kuidas väikeselt maalapilt palju rohkem saaki saada kui siis, kui lihtsalt ringi lonkida ja süüa seda, mis pihku juhtus. Need ninid ei saanud enam ringi rännata, nad rajasid esimesed külad ja hakkasid talupoegadeks. Ent nad säilitasid paljud oma jahikombed. Nii, nagu nad olid varem ühiselt küttinud, töötasid nad nüüd ühiselt põldudel. Maa ei kuulunud kellelegi - või kuulus kõigile. Kui midagi tuli ühiselt otsustada, siis kogunesid külaelanikud kokku ja rääkisid asja läbi. Nad ei valinud endale juhti, ent kui tuli organiseerida midagi kindlat, näiteks raadata uus metsatükk või ehitada kogukonnahoone või võtta ette jahiretk, siis palusid nad mõnd meest või naist, kes vastavat tööd oskas, juhtimine enda peale võtta. Nii oli see ka varem olnud. Mehed käisid ikka veel üha napimaks jäävaid metsloomi küttimas ning suurema osa põllutööst tegid naised. Ent kuna peamised toiduvarud tulid põllult, siis kehtis naiste sõna sageli meeste omast rohkem.

Talupojaelul olid omad eelised ja puudused. Teravili oli muutunud tähsaimaks elatusallikaks. Kui ninid veel korilased ja kütid olid, polnud sest suuremat lugu, kui üks taimesort mõnel aastal ei edenenud. Metsades oli tuhandeid teisi. Ent nüüd pidid põllupidajad põuastel aastatel nälga kannatama. Samuti oli talupoegade toit muutunud ühekülgsemaks, nende hambad jäid üha viletsamaks ja nende lapsed väiksemaks. Ning töö oli raske ja üheülbane, elu ei olnud enam nii vaheldusrikas ja põnev kui varem. Ent tagasiteed ei olnud enam. Juba üksi selle pärast, et kütid ja korilased vajavad eluks palju suuremat maa-ala kui talupojad.

Uueks küljeks oli see, et ninid ei elanud enam peost suhu. Nad tootsid rohkem, kui nad kulutasid. Nad võisid varusid koguda. Nii oli neil üht-teist mustadeks päevadeks, kindluspolster võimaliku põua või üleujutuse puhuks. Ning kui varud olid piisavalt suured, siis võisid nad osa sellest ka tulevikku investeerida. See tähendab, et kui neil oli piisavalt vilja salvedesse kogutud, siis võisid nad näiteks järgmisel aastal mõne põllu võrra vähem vilja maha külvata. Üks osa rahvast võis selle asemel niisutuskanali kaevata, nii et ülejärgmisel aastal tuli saak veelgi rikkalikum ning ülejäägid olid veelgi suuremad. Siis võisid nad endale elu mõnusamaks teha või siis investeerida ülejäägid omakorda millessegi muusse. Kui põldude harimiseks ei olnud enam vaja kõigi elanike abi, siis võisid ühed spetsialiseeruda sepatööle ja teised pottsepaametile ja nii edasi. Nad võisid neid kunste edasi arendada ja see lihtsustas omakorda järgnevatel aastatel kõikide ninide tööd. Samuti võisid mõned spetsialiseeruda ravitsemise, palvetamise või lauludeloomise peale. See ei suurendanud küll varusid, ent muutis elu kõigi jaoks meeldivamaks ja rikkamaks. Nii tehti aegamööda edusamme, valmistati ehteid, maaliti pilte ja raiuti skulptuure, loodi laule ja jutustusi, rõivad muutusid kaunimaks ja tantsud keerulisemaks. Elu oli rahulik.

Teistes piirkondades järgnesid kütid kabjaliste karjadele. Gasellid, hirved, lambad ja kitsed sõid talvel tasandikel, suvel kõrgendikel. Kütid järgnesid neile nende rännakutel. Tasandikel leidsid nad datleid, nõlvadel tammetõrusid, mandleid ja pistaatsiapähkleid, kõrgustikel õunu ja pirne. Metsikud viljasordid küpsesid erinevatel aastaaegadel erinevatel kõrgustikel. Mida paremateks küttideks inimesed muutusid, seda täpsemalt võisid nad saagiks sobilikke loomi välja valida. Kui nad tapsid peamiselt noori sokke ja jäärasid ning säästsid emasloomi, siis paljunesid karjad kiiremini. Kütid tapsid karusid, hunte ja rebaseid, et nood karjadele kahju ei teeks. Nad ajasid karjad kohtadesse, kus nad neid paremini kaitsta said. Lambad ja kitsed ei olnud nii pelglikud kui gasellid ja hirved, nad harjusid inimese pideva juuresolekuga kergemini. Nii järgnesid kütid neile parema meelega. Ning küttidest said karjased.

Karjaserahva elul oli küttide varasema eluga veel palju sarnaseid jooni. Nad rändasid endiselt aastaringselt mööda karjamaid ning loomulikult küttisid nad ka loomi, kes end kodustada ei lasknud. Et küttimine oli ikka enam meesteasjaks muutunud, siis lugesid mehed loomakarju oma omandiks ning nõnda maksis karjaste juures meessoost ninide sõna naiste omast rohkem.

Karjased ja talupojad said muidugi peagi kokku. Kummalgi oli midagi, mida teine vajas. Karjased võisid saada talupoegadelt teravilja ja leiba, savist potte ja muid asju. Talupojad said selle eest liha, nahka ning metsikuid vilju ja pähkleid.

Ent ühel päeval avastas üks karjasepealik, kes oli ka suur kütt, et talupidajatelt võis ka niisama mõndagi ära võtta - ilma neile midagi vastu andmata. Talupojad, kes ei olnud enam jahipidamisega harjunud, ei olnud kuigi head võitlejad. Karjased seisid vanale kütielule veel palju lähemal. Nende jaoks kujutasid talupojad endast pelgalt uut metsloomaliiki. Ja nii harjutasid nad endale külge kombe, korrapäraselt talupoegadele kallale tungida ja neid paljaks röövida. Mitte, et te arvaksite, et nad olid järsku halbadeks ninideks muutunud. Nad jäid lihtsalt oma harjumuspärase töömeetodi juurde ja suunasid oma tähelepanu nüüd uuele ulukiliigile - talupojale koos kõigi tema pudulojuste ja viljavarudega. Omavahel jäid karjased sõbralikeks nagu muiste, nad jagasid omavahel saaki, ajasid koos omi asju ja olid laste vastu kenad. Nad olid kütid, mitte sõdalased, ja sellegipoolest tõid nad nad wojna ilmale.

Kuidas oli neil võimalik talupoegade küla ikka jälle rünnata ning lagedaks röövida? Seepärast, et talupojad suutsid rohkem toitu toota, kui neil endil tingimata vaja oli. Kui kütid ei rüüstanud mitte kõiki küüne, kui nad ei võtnud kaasa kõiki lambaid ja sigu, kui nad ei pistnud põlde põlema, siis võisid talupojad kuidagi järgmise lõikuseni ära elada. Ja siis oli jälle üht-teist salves, mida kütid röövida võisid. Aja möödudes sõlmisid kütid talunikega koguni lepingu - kui talunikud annavad neile vabatahtlikult vilja ja liha - seda nimetati andamiks -, siis ei ründa karjased neid enam, vaid hoopis kaitsevad neid. Nii said küttidest valitsejad ja sõdalased ning talupidajatest said nende sulased. Ning nüüd juhtus midagi iseärast - kuigi valitsejad ja sõdalased mingit tööd ei teinud ja peale selle üsna kopsaka osa talunike toodetud varudest maha prassisid, jäi kogukonnale tervikuna suurem hulk ülejääke kui oli talunikele jäänud siis, kui nad veel vabad olid. Talupoegadele jäi nüüd toodetud varudest väiksem osa ja nad tootsid rohkem kui varem. Varem, kui nad olid vabalt oma ajajaotuse üle ostustanud, ei pingutanud nad muidugi oma jõu viimase piirini ning nad olid leppinud kõige hädavajalikumaga, mida üks nin vajab. Milline terve mõistuse juures olev nin teeks seda? Aga just selleks sundisid neid nüüd nende valistejad - nad pidid viimase piirini pingutama ja kõige hädavajalikumaga leppima.

Ja kuna see sõdalaste-talupoegade kogukond tootis rohkem varusid kui ükski teine kogukond, siis võidi siin rohkem niisutuskanaleid ehitada, rohkem tööriistu valmistada, rohkem avastusi teha kui kusagil mujal. Suudeti ehitada rohkem relvi ja paremaid kindlustusi ja võidi ka rohkem templeid ehitada ja rohkem preestreid ülal pidada kui kusagil mujal. Ühesõnaga - selline kogukond oli kõikidest teistest võimsam, nad paljunesid kiiremini ja võisid seeläbi uusi kogukondi alistada ning suruda neile peale sama elulaad.

Varasematel küttidehõimudel ei olnud iialgi olnud soovi oma jahiala suurendada. Nad ei oleks seda ju üldse ära kasutadagi suutnud. Samuti polnud talupoegadel olnud soovi oma maad suurendada. Nad ei oleks seda ju harida jõudnud.

Ent uutel valitsejatel oli soov alistada ikka enam külasid. Sest mida rohkemate külade üle nad valitsesid, seda enam andamit nad said, seda rohkem võisid nad kulutada parandusteks, mis nende võimu veelgi tugevdaksid. Peagi oli ju ka mujal sõdalaste-talupoegade kogukondi, kelle pärast nad valvel olema pidid. Ja nii muutus sõda tavaliseks elukorralduseks, isegi harjumuseks.

Võtkem see kurb lugu kokku: Paikades, kus ninid olid vabad, kasutasid nad tööst  vabaksjäävat aega asjadeks, mis elu ilusamaks tegid - musitseerimiseks ja tantsimiseks, lugude jutustamiseks, ehete valmistamiseks, rõivaste kaunistamiseks või kehamaalinguteks.

Paikades, kus ninide üle valitsesid sõdalased, sunniti neid tootma võimalikult palju toiduaineid, et teised omakorda metalli kaevandada ja relvi valmistada, kaitsemüüre ja kindlusi ehitada saaksid, kõiki selliseid asju, mis ninidele õigupoolest ainult vaeva ja valu põhjustavad. Ent kummalisel kombel olid sõdalaste maades ka rõivad iluamad, ehted väärtuslikumad, skulptuurid suurejoonelisemad ja muusika parem. Kuidas on see võimalik? Kuna kõik need ilsad asjad olid ju ainult valitsejate jaoks. Sõdalased tõid oma paleedesse parimad kunstnikud, pakkusid neile hõrke roogi, ilusaid maju ja rõivaid, nii et nad võisid päev läbi üksnes oma kunstide täiustamisele pühenduda. Lihtsate ninide jaoks ei olnud mingeid kunste.

Vabade ninide juures olid igas külas muusikud ja ehetevalmistajad, aga nad olid samal ajal ka talupidajad ning neil polnud nii palju aega oma oskusi lihvida.

Niisiis oli sõdalasrahvas enamasti rikkam, kui vabade ninide rahvas seda olla võis. Ent seda üksnes selle pärast, et suurem osa sõdalasrahva nindest elas vaesuses ja teadmatuses ja selle päarast, et ainult valitseja ja tema sõdalased rikkuste üle käsutasid. Seepärast olid aga sõdalased tugevamad kui vabad ninid ning võisid neid endale allutada.

Nii sai Yerist maailm, kus võideldi, rööviti ja rõhuti üksteist vastastikku. Läbi ei löönud mitte see elulaad, mis enamikele ninidele kõige rohkem lõbu pakkus, vaid elulaad, mis tõi enim varusid ja võimaldas kiireimaid edusamme.

Kuhu see viis, seda käsitleme me veel lühidalt ühe piirkonna varal, mida nimetati Imperium Romanum`iks ehk Rooma riigiks.

Sõjavürstid said peagi jaole, et nad võivad veelgi rikkamaks saada, kui nad võidetud vaenlased orjadeks teevad. Orjal ei olnud enam üldse mingeid õigusi, ta pidi töötama nagu loom ja teda koheldi sageli halvemini kui looma. Mõistagi töötab ori ainult siis, kui teda selleks sunnitakse. Ja mõistagi ei ela ori, keda koheldakse halvemini kui looma, kuigi kaua. Ent sellest pole midagi, sest alati võib ju uusi sõdu alustada ja uusi orje kinni võtta. Roomas läks see peagi nii kaugele, et ükski vaba roomlane ei tahtnud enam tööd teha. Töö oli orjade pärusmaa. Rooma riik pidas alalõpmata sõdu, et saada ikka rohkem ja rohkem orje, kes pidid ära tegema kogu töö ja toitma riiki. Vabad roomlased olid kõik kas sõdurid või töötud päevavargad, välja arvatud mõned vähesed, kes olid keisri ametnikud või maa- ja orjadeomanikud. Rooma riik pidas alalõpmata sõdu ja laienes üha. Rooma valitses maailma. Ent ühel päeval varises riik kokku. See oli nii suureks paisunud, et rooma sõduritest ei jätkunud tohutute piiride kaitseks ja samaaegseks orjadel silma peal hoidmiseks kogu riigis. Olukord jõudis punktini, kus sõda ei tugevdanud enam riiki, vaid nõrgestas seda niivõrd, et see hävis.

Teised riigid tõusid Rooma asemele, tekkisid teised kooselu vormid. Ent üks jäi samaks - läbi ei löönud mitte need kooseluvormid, mis olid inimeste jaoks meeldivaimad, vaid need, mis tõid kõige enam rikkust. Need riigid või maad, kus toodeti kõige enam varusid, suutsid alati teisi alistada ja neile oma eluvormi peale suruda. Selles osas ei ole midagi muutunud ning seepärast ei ole wojna ka tänaseni ninide elust kadunud. Tänaseni kulutavad nad suurima osa oma varudest uute ja veelgi paremate relvade tootmiseks. Praeguseks omavad nad relvi, millega nad võiksid kõik elava oma planeedil hävitada. Seepärast on nad muutunud kogu planeeti Yer ähvardavaks ohuks.

Alles siis, kui ninid mõistavad, et wojna ja rõhumine toovad üksnes näilist rikkust, alles siis võivad nad leida uue kooselu vormi. Selleks peavad nad aga aru saama, et tõeline rikkus ei seisne võimalikult paljude asjade omamises, mille abil saab toota võimalikult palju asju ja nii edasi. Tõeline rikkus võib selle planeedi elanike jaoks seisneda ka üksnes selles, et võimalikult paljudel ninidel oleks võimalikult palju aega musitseerimiseks, tantsimiseks, üksteisega lobisemiseks, mängimiseks, luuletamiseks, maalimiseks, jutustamiseks, sportimiseks, ühesõnaga elu kaunimaks muutmiseks. Muidu võib juhtuda, et wojna hävitab kogu nende planeedi, nagu see hävitas kunagi Rooma impeeriumi.

Igal juhul on ninide Ühinenud Päikesesüsteemide Liitu vastuvõtmine senikaua täiesti välistatud - selline on vähemalt meie uurimisgrupi arvamus - kuni nad pole hakanud mõistma suure inimgrupi kooselu lihtsamaid põhireegleid.