Avameelsed sõnad 
ühelt eurooplasel
Saksa keelest tõlkinud Tiina Tuul

Nüüd viimaks tahan ma täiesti avameelne olla. Just nüüd, kus paljud nagu kassid ümber palava pudru käivad, kus keegi ei ütle, mida tegelikult mõtleb, sest see "ei sünni", sest see oleks traditsiooni vastu, sest see riivaks mälestusi, mis peaksid pigem unustusse jääma, just siis on vaja, et keegi ükskord avameelselt välja ütleb, kuidas asjad tegelikult on.

Muidugi on välismaalased, ka välismaalased lõunast ja idast, samuti inimesed. Seda ei eita ju keegi. Muidugi on neil silmad, suu ja nina nagu meilgi, nad tunnevad armastust ja hirmu nagu meie, nad on andekad või rumalad nagu meie ja nii edasi ja nii edasi. Muidugi leidub nende hulgas samamoodi nagu meie hulgas korralikke ja vähem korralikke, ja kui nad on üles kasvanud korraldatud oludes, siis pole nad kuritegelikumad kui meie.

Aga asi ei ole ju üldse selles. Asi on selles, et meil tuleb siin midagi kaitsta. Meil tuleb siin meie kultuuri kaitsta, ja me peame siin meie heaolu kaitsma, ilma milleta nimelt seda kultuuri olemas ei oleks. Tõsiasi on ju, et me elame ühes maailma rikkaimas riigis. (Ja see kehtib kõigi kohta, kes seda teksti siin lugeda oskavad, sakslaste kohta samuti kui sveitslaste ja austerlaste kohta.) Meil on siin heaolu ja sotsiaalne kindlustatus, millest kreeklased või poolakad oma kodudes ailnult unistada võivad. Etiooplased või kolumbialased ei oska seda endale isegi mitte ette kujutada.

Vaadakem faktidele näkku - kuuest miljardist inimestest sellel maakeral elab ainult üks miljard "tööstusriikides". Ja nende hulka kuulume just nimelt meie. Meie, inimkonna rikkaim kuuendik, omame neli viiendikku Maa rikkustest! Me tarvitame 70% energiast, 60% toiduainetest, 85% puidust sellel maakeral. Mis saab siis, kui teised tulevad ja oma osa nõuavad? Hetkel on neid üks või poolteist miljonit vaest vennikest, kes poliitilise tagakiusamise, sõja või nälja eest meie juurde põgenevad.

Olgu. Aga seal vaatavad mitte miljonid, vaid paar miljardit vaest vennikest kadedusega meie heaolu poole!

Meil, rikkaimal kuuendikul, on kuuskümmend korda nii palju vara kui vaeseimal kuuendikul... See tuleb endale igasuguse valehäbita selgeks teha. Üks sakslane tarvitab sama palju naftat kui kümme Musta Mandri elanikku. Üks sakslane paiskab õhku sama palju CO₂-te kui 65 musta. Meil tuleb kahe elaniku kohta üks auto, lapsed kaasaarvatud, Indias tuleb üks auto 455 inimese kohta. Kui nemad kõik ka nii nagu meie elada tahaksid, siis võiksime me selle planeedi kinni panna, seda juba muuta ei saa! Maailmas ei ole lihtsalt nii palju naftat, et mustad ja hiinlased ka kõik autoga sõita saaksid. Need on faktid!

Kõik, kes tassi kohvi juures meelsasti õiglusest räägivad, peaksid selle üle järele mõtlema, kui palju nad kohvi eest maksid. Kümne aasta eest said mustad või indiaanlased meilt 13 000 koti kohvi eest vastutasuks lokomotiivi. Nüüd peavad nad meile, kui nad üht lokomotiivi osta tahavad, 45 000 kotti andma. Ei saa ju väita, et see meile kahjuks tukeb. Oma odavast kohvist ei taha me keegi loobuda. Kui paljud neist, kes nii meelsasti õiglusest räägivad, ostavad vabatahtlikult kallist kohvi kolmanda maailma toetamiseks ettenähtud kauplustest? Kes küsib odavat india puuvillast pluusi või nägusat siidrätikut ostes, kas need asjad mitte selle pärast nii odavad pole, et neid toodetakse laste tööjõudu kasutades?

Ei, meile kõigile on oma nahk kõige kallim, me kõik mõtleme esmalt iseenda tulevikule, omaenda perekonnale. See on ju igati loomulik. Hindud või hiinlased ei teeks samuti teisiti, kui nemad oleksid maailma juhtivad rahvad. Ärgem petkem end - kogu meie maailmakorraldus tugineb valgete ülemvõimul. Kus asuvad tööstusmaad? Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas, Jaapanis; Venemaad ei saa saa juba üldse mitte nende hulka lugeda. Praktiliselt on need kõik valged, jaapanlased välja arvatud.

Ja tööstusmaad teevad selleks absoluutse iseenesestmõistetavusega kõike, et oma ülemvõimu maailmas kaitsta. Tänapäeval eelkõige poliitiliste ja majanduslike vahenditega. Me ei kaitse ju mitte ainult oma riigipiire vaesete maade põgenike eest, me kaitseme ka oma turgu nende toodete eest. Me ei nõua näiteks töötlemata puuvilla pealt kaugeltki mitte nii kõrget tollimaksu kui valmis tekstiilide pealt. Me laseme neid meile kakaod sisse tuua, ent mitte mingil juhul valmis sokolaadi. Me peame lõppude lõpuks oma tekstiili- ja sokolaadivabrikuid konkurentsi eest kaitsma. Tegelikkuses ei peaks me ju sellest üldse huvitatud olema, et need maad seal kusagil lõunapoolkeral omaenese tööstust üles ehitavad, "arenevad". Lõppude lõpuks tahame me neile oma tööstustoodangut edaspidigi kallilt müüa ning neilt odavat toormaterjali osta.

Aga kas neist majanduslikest ja poliitilistest vahenditest - nagu näiteks Euroopa Liidust - piisab alati, et kindlustada meie ülemvõimu maailmas? Kas ei pea need ühel päeval olema ka mitte sõjalised vahendid? Kui punane impeerium kokku varises, tegid mõned teatud aja näo, nagu oleks nüüd igavene rahupõlv saabumas. Aga ettenägelikumatele oli selge, et tegelikkuses ei tule probleemid mitte nii väga idast kuivõrd lõunast. Alates Lahesõjast on see täiesti selge - kui Saddam Hussein üritas Kuveiti oma haardesse saada, siis sai ta meie, rikka viiendiku käest, mööda näppe, mis mühises. Õnneks oli meil tegu ehtsa diktaatori ja ehtsa inimõiguste rikkumisega, nii et keegi ei saa öelda, et meil polnud õigus. Aga mitte ainult Saddam ei saanud näha, mida tähendab tehnoloogiline ja sõjaline ülemvõim. Televisioonisõda näitas kõigile lõunariikidele, kes siin maailmas boss on. Ja sarnase teene osutas meile härra Milosevits, kes on õnneks samuti vaieldamatu diktaator ja sõjaroimar, nii et keegi ei söanda meie peale näpuga näidata ja meid selles süüdistada, et me oma vastuvõetamatute ultimaatumite ja teiste diplomaatiliste tegude ja tegematajätmistega selle sõja kaaspõjustajateks olime. Sest need sõjad olid lõppkokkuvõttes meile vajalikud.

Ärgem petkem iseendid! Ärgem petkem iseendid selles osas, millise pilguga teised meid näevad - igaüks meist võib osta keset külmimat talve pooleteise marga eest Kolumbiast pärit nelgiõie. Ja mis siis, küsib mõni? Iga päev lendavad lennukid pool ilma läbi ainult selle pärast, et meile maakera teiselt küljelt värskeid lilli tuua! Sellist luksust ei saanud endale lubada isegi mitte keisrid Vana-Roomas. Kas me pole mitte maailma aristokraatia? Meist oleks naiivne endale sisendada, et ülejäänud viis kuuendikku meid armastavad.

Muidugi ei lõika me siin kõik võrdselt oma eelisseisundist kasu. Mõne jaoks jääb alati puudu, sinna pole midagi parata. Me oleme kord juba saavutustele orienteeritud, ning siin kehtivad samad reeglid kui suusavõistlustel - kui üks võistleja on kahe sajandik-sekundi võrra aeglasem kui teine, siis ei ole ta ju ometi selle pärast veel kehv suusataja. Aga medali saavad juba kord ainult kolm esimest, nii on reeglid, ja ülejäänud jäävad tühjade kätega.

Me pole loomulikult mitte ainult saavutusühiskond, vaid ka heategevusühiskond, ning meie vaeseimad sotsiaalabisaajad elavad ikkagi veel paremini kui enamik mosambiiklasi. Aga see ei ole tähtis. Lihtsalt on selliseid, kes teavad, et nad ei saa iialgi medalit, nad teavad, et nad ei hakka kunagi edukate ja kuulsate hulka kuuluma. Ja nad on frustreeritud. Sinna pole midagi parata.

Mõistagi oleks kena, kui me võiksime teised väärtused esikohale seada, sõpruse, seltsivuse, huumori või võime rõõmustada ja elu nautida. Aga siis ei oleks me iialgi nii rikkaks saanud, nagu me seda täna oleme, see tuleb endale selgeks teha. Me võlgneme oma heaolu muuhulgas meie väärtussüsteemile, mis asetab edukuse esikohale.

Ja need, kes jäid ilma, kes tunnevad end üleliigseina ja mitte vajatuina, nemad tunnevad end alandatuina ning keevad vihast. Kas nemad ei ole samamoodi kui teised valged, eurooplased, sakslased, tööstusriikide kodanikud? Kas nemad ei kuulu siis sellesse gruppi, kes peab end maa soolaks? Miks siis just nemad mitte?

Muidugi ei saa need, enamasti noored inimesed, aru, miks me laseme end ühelt poolt oma majanduslikes ettevõtmistes humanitaarsetest kaalutlustest ainult äärmiselt piiratud osas mõjutada, ning miks me teisalt siiski ühele - sisuliselt kaduvväikesele - inimgrupile humanitaarabi anname. Nas kaalutlevad - kindlasti lihtsustades - järgmiselt: kui me võtame riiklikul ja majanduslikul tasemel teiste rahvaste suhtes sisse hoiaku, nagu oleks me isandad, miks ei tohiks me siis seda teha ka võõraste rahvaste üksikute esindajate suhtes, pealegi veel omal maal?

Neil jääb kahe silma vahele, et teatud humaansuse alammäär on meie imidzile maailmas hädavajalik, ning see aitab sel moel loomulikult kaasa ka meie majanduslikule edule. Neil jääb ka märkamata, et selle humaansuse jaoks tehtavad kulutused (kui me neid muidugi ka meelsasti ülistame) pole tegelikkuses kuigi suured. Ainuüksi see kasum, mida Saksa pangad teenivad arengumaade poolt tagastatavate laenude intresside pealt, on neli- või viis korda suurem, kui toetussumma, mida Saksa valitsus maksab põgenikele ja asüülitaotlejatele. Niikuinii on meil 1000 elaniku kohta ainult 3 põgenikku, sellal kui näiteks selline riik nagu Malawi peab toime tulema 105 põgenikuga 1000 elaniku kohta. 85% maailma põgenikest jääb õnneks niikuinii Kolmandasse Maailma.

Sellegi poolest tuleks ehk nende üliagarate, radikaalsete noorte inimeste suhtes olla arusaavam ning mitte tembeldada neid kõige täiega paremäärmuslasteks ja neonatsideks.

Muidugi on ebadelikaatne põgenikelaagreid põlema pista või "värvilisi läbi peksta". See on primitiivne ja toores. Eelkõige kahjustavad sellised äärmuslikud aktsioonid meie rahvusvahelisi suhteid ja seeläbi otseselt meie ekspordihuvisid. Ent nende rumalate ja - ma kordan - absoluutselt põlastusväärsete liialduste taga peitub ometi ka üks kujutlus, üks täiesti realistlik mõte, et me vajame lõunariikidest tuleva tormijooksu tõkestamiseks kaitsevalli.

Muidugi tuleb korrarikkumisi tõkestada. Kord peab olema kaitstud. Teisalt peame me aru saama, et nendes korrarikkumistes väljenduv põhihoiak on täiesti eluterve ning meie poliitilise ja majandusliku võimupositsiooni loogiline jätk. Ja võib-olla, isegi väga suure tõenäosusega, hakkab meil seda põhihoiakut kunagi veel palju suuremas ulatuses vaja minema kui täna - kes võiks öelda, et me ei ole sunnitud ühel päeval oma saavutusi, oma positsiooni maailmas ka mitte sõjaliste vahenditega kaitsma? Kui asi ükskord tõsiseks läheb, kui osutub vajalikuks meie kultuuri, meie väärtusi ja mitte viimases järjekorras ka meie heaolu ja meie ülemvõimu maailmas viimase jõuga kaitsta, siis on see ainult sel juhul võimalik, kui inimeste peadesse ja südametesse on kinnistunud eluterve, jõuline idee "Saksamaa kõigepealt", "Austria kõigepealt", "Euroopa kõigepealt" kui üks meie kultuuri põhiväärtusi. Me peame selle endale selgeks tegema, me ei tohi selles osas ühegi eelarvamuse suhtes silmi kinni pigistada!

Eurooplane