Martin Auer: Kummaline sõda, lood rahukultuuri heaks

   
 

Head arvutajad

Please share if you want to help to promote peace!

Saksa keelest tõlkinud Tiina Tuul

This translation has not yet been reviewed

Unistaja
Sinine poiss
Porgandiplaneedil
Hirm
Veelkord hirm
Hortuse planeedi kummalised inimesed
Kaks võitlejat
Mees mehe vastu
Sõda Marsil
Ori
Head arvutajad
Kummaline sõda
Arobanai
Tähemadu
Ummik
Kaks vangi
Aruanne Ühinenud Päikesesüsteemide Nõukogule
Avameelsed sõnad
Pomm
Eessõna
Author's comments
Download (All stories in one printer friendly file)
Guestbook
About the Translator
About the Author
Mail for Martin Auer
Licence
Creative Commons licence agreement

Mulla Nasreddin hodža sattus oma reisidel ka külla, mis oli kuulus selle poolest, et sealsed elanikud oskasid eriti hästi arvutada. Nasreddin leidis peavarju ühe taluniku juures. Järgmisel hommikul pani Nasreddin tähele, et külas ei olnud kaevu. Hommikul laaditi igas majas üks-kaks eeslit veekannudega, ning siis voeti ette rännak tunnitee kaugusel voolava ojani, täideti kannud ning tuldi nendega jälle tagasi, mis kestis omakorda tund aega.

“Kas poleks parem, kui vesi oleks külas olemas?” küsis hodža taluniku käest, kelle juures ta elas.

“Oh, palju parem,” ütles talunik. “Vesi läheb mulle iga päev maksma kaks töötundi eesli ning poisiga, kes eeslit ajab. See teeb aastas 1460 tundi, kui eesel poisiga vordsustada. Kui eesel ja poiss selle aja sees pollul töötaksid, voiksin ma näiteks terve uue korvitsapollu üles harida ja igal aastal 457 korvitsa vorra rohkem saaki koristada.”

“Ma näen, et sa oled koik hästi välja arvutanud,” ütles hodža imetlusega. “Miks siis mitte rajada kraav ja juhtida vesi otse külla?”

“See ei ole nii lihtne,” ütles talunik. “Tee peale jääb küngas, mis tuleks laiali kanda. Kui ma laseksin oma poisil ja eeslil vee toomise asemel kraavi kaevata, siis kuluks neil selleks juhul, kui nad töötaksid iga päev 2 tundi, 500 aastat. Mina elan aga voib-olla veel ainult 30 aastat, seega tuleb mulle odavam, kui ma lasen neil vett toomas käia.”

“Jaa, aga kas siis sina peaksid üksi kanali kulud kandma? Teid on ju külas mitu peret?”

“Oh jaa,” ütles talunik, “meid on täpselt 100 peret. Kui iga pere iga päev kaheks tunniks poisi ja eesli saadaks, siis oleks kanal viie aasta pärast valmis. Ja kui nad iga päev kümme tundi töötaksid, siis aasta pärast.”

“Miks sa ei räägi siis oma naabritega ega tee neile ettepanekut ühiselt kanal kaevata?”

“Tja, kui mul on naabriga moni tähtis asi arutada, siis kutsun ma ta enda poole koju, kostitan teda tee ja halvaaga, räägin temaga ilmast ja väljavaadetest tulevasele saagile, siis tema perekonnast, tema poegadest, tütardest ja lastelastest. Siis lasen ma talle toidu lauale kanda, pärast sööki jälle teed, siis küsib ta minu käest minu majapidamise ning minu perekonna kohta, ja siis jouame me kenasti aegamisi asjani. See kestab terve päeva. Kuna meid on külas 100 peret, peaksin ma rääkima 99 perekonnapeaga. Sa pead tunnistama, et ma ei saa viita 99 päeva ühtejärge selliste konelustega, minu majapidamine sureks välja. Ma voiksin parimal juhul nädalas ühe naabri külla kutsuda. See tähendab, et kuna aastas on ainult 52 nädalat, siis kestaks see peaaegu kaks aastat, kuni ma olen vestelnud koikide naabritega. Nagu ma oma naabreid tunnen, noustuks lopuks neist igaüks sellega, et oleks parem, kui vesi oleks külas olemas, sest nad oskavad koik hästi arvutada. Ja nagu ma neid tunnen, lubaks neist igaüks kaasa lüüa, kui teised ka kaasa löövad. Niisiis peaksin ma pärast kahte aastat uuesti otsast alustama, koik naabrid külla kutsuma ja neile ütlema, et teised oleksid samuti nous kaasa lööma.”

“Hästi,” ütles hodta, “aga nelja aasta pärast oleksite te ikkagi nii kaugel, et voiksite töödega alustada. Ja veel ühe aasta pärast oleksid need lopule viidud!”

“Sellele lisandub veel üks probleem,” ütles talunik. “Sa pead tunnistama, et kui kanal on kord juba kaevatud, siis tahavad koik sealt vett tuua, ükskoik, kas nad osalesid tööde juures voi mitte.”

“See on tosi,” ütles hodta. “Isegi kui tahta, ei oleks voimalik valvata kanalit kogu selle ulatuses.”

“Just,” ütles talunik. “Seega saab see, kes tööst korvale hiilis, samamoodi kasu nagu koik teised, ainult ilma igasuguste kulutusteta.”

“Sellega tuleb noustuda,” ütles hodža.

“See tähendaks ju, et igaüks, kes oskab arvutada, püüaks tööst korvale hiilida. Kord on eesel lombakas, kord on poisil köha, kord on naine haige ning poissi ja eeslit on vaja, et arsti järgi minna. Aga igaüks meist oskab arvutada, nii et igaüks meist püüaks tööst korvale hiilida. Ja et igaüks meist teab, et teised hakkavad viilima, siis ei saadagi keegi üldse oma eeslit ja oma poissi tööle. Niisiis ei saaks kraaviga isegi mitte alustada.”

“Ma pean tunnistama, et sinu kaalutlused kolavad väga veenvalt,” ütles hodta. Ta motiskles mone hetke, kuid hüüatas siis ühtäkki: “Ma tean aga üht küla mäestiku teisel küljel, kus oli sama probleem nagu teil. Neil on aga juba kakskümmend aastat kraav olemas.”

“Jaa,” ütles talunik, “nad ei oska ju arvutada ka!”

   
 

This site has content self published by registered users. If you notice anything that looks like spam or abuse, please contact the author.