Martin Auer: Kummaline sõda, lood rahukultuuri heaks

   
 

Arobanai

Please share if you want to help to promote peace!

Saksa keelest tõlkinud Tiina Tuul

This translation has not yet been reviewed

Unistaja
Sinine poiss
Porgandiplaneedil
Hirm
Veelkord hirm
Hortuse planeedi kummalised inimesed
Kaks võitlejat
Mees mehe vastu
Sõda Marsil
Ori
Head arvutajad
Kummaline sõda
Arobanai
Tähemadu
Ummik
Kaks vangi
Aruanne Ühinenud Päikesesüsteemide Nõukogule
Avameelsed sõnad
Pomm
Eessõna
Author's comments
Download (All stories in one printer friendly file)
About the Translator
About the Author
Mail for Martin Auer
Licence
Creative Commons licence agreement

Bücher und CDs von Martin Auer


In meinem Haus in meinem Kopf
Gedichte für Kinder

Die Prinzessin mit dem Bart
Joscha unterm Baum
Was die alte Maiasaura erzählt

Die Erbsenprinzessin

Der wunderbare Zauberer von Oz - Hörbuch zum Download

Die Jagd nach dem Zauberstab, Roman für Kinder - Hörbuch zum Download
Der seltsame Krieg
Geschichten über Krieg und Frieden

Zum Mars und zurück - Lieder
Lieblich klingt der Gartenschlauch - Lieder
Lieschen Radieschen und andere komische Geschichten - CD

Arobanai tõstis pea jõeveest välja. Tema ees laius Apa Lelo pärastlõunases päikesepaistes. Kaugusest kostus kõuemürinat, ent vihma ei olnud siiski enne õhtut oodata. Küllalt aega, et onne ehitada. Rohtukasvanud lagendikul mängisid juba lapsed, siin-seal lebasid pambud murul. Mehed, kes olid juba varem pärale jõudnud, olid need sinna, kuhu nad tahtsid hiljem oma onni ehitada, maha pannud ning läinud kohe jahile. Naised lastega polnud oma rännakul niimoodi kiirustanud, sest nad tahtsid tee peal veel seeni ja juurikaid korjata. Arobanai hõõrus oma keha vees puhtaks. Puhta kehaga oli meeldiv uude laagrisse astuda, rännaku ning kõikide varasemate laagriplatside tolm ja higi ihult maha pesta. Uus laager tähendas alati uut algust täis uusi võimalusi ja väljavaateid. Arobanai raputas oma lühikesed kräsus juuksed veest kuivemaks ning sumas tagasi kaldale. Siis tõstis ta oma pambu pea kohale ning kandis selle läbi jõe teisele kaldale. Ta teadis, et kui ta niimoodi oma käed üles tõstis, kerkisid ta pringid rinnad veelgi sõjakamalt esile ning jõevesi lasi ta kehal sädeleda ja kõigil selle vormidel veelgi kaunimalt esile tulla. Kaldal astusid parajasti esimesed noored poisid oma jahisaagiga metsast nähtavale.

Apa Lelo oli ilusaim laagriplats, mida Arobanai teadis. Lelo jõgi tegi siin käänu, nii et laagriplats asus justkui saarel. Saare keskel kasvasid puud üsna hõredalt ning moodustasid loodusliku lagendiku, sellegipoolest puutusid nende kroonid kõrgel ülal peaegu kokku, nii et väljak oli küll hele, ent polnud kunagi ereda päikese käes. Umbes saare keskel jaotas rühm puid platsi kaheks peaaegu võrdseks pooleks. Lapsed olid juba hõivanud mänguväljaku kalda ääres puude all, kohast, kuhu kavatseti ehitada onnid, pisut eemal, ent siiski veel ohutus kauguses.

Arobanai otsis oma isa Ekianga kompsu. Tema ema ei olnud veel pärale jõudnud ning nii harutas ta kõigepealt lahti selle lehepakikese, milles ta oli kohale toonud hõõguva puuhalu. Ta asetas sellele paar kuiva raagu, puhus hõõguvale halule ning leegid limpsasid oksakeste järele.

Aegamisi saabus üha enam inimesi. Mõned mehed tõid liha ja pöördusid jälle metsa tagasi, et lõigata teibaid ja lehti. Naised tegid tule üles ja hakkasid süüa tegema. Peaaegu kõik olid korjanud seeni ja juurikaid - lapsed tarisid neid sületätiteviisi kohale - ning nendest keedeti nüüd kõrvitsakaussides leem, millese visati lihatükikesi.

Kui mehed teivaste ja suurte mongongopuulehtede pundardega pärale jõudsid, hakkasid naised onne ehitama. Nad torkasid teibad ringikujuliselt maasse ja sidusid need siis liaanide abil ülevalt kupliks kokku. Sellesse toestikku põimiti peenemaid oksi ja tekkinud sõrestikule kinnitati laiad, südamekujulised lehed. Ikka veel saabus matkalisi, kes olid hiljem teele asunud või kes olid teel maiuspalade otsingul toppama jäänud, ning naised, kes olid juba onnide ehitamisega ametis, naersid ja hüüdsid neile, kui märjaks nad saavad, sest vihmapilved tulid üha lähemale.

Ent mehed, kes olid oma naistele ehitusmaterjali muretsenud, jooksid uuesti metsa ning lõikasid hilinenute jaoks teibaid ja lehti. Sugulased ja sõbrad ehitasid oma onnid kõrvuti. Pered, kes ei olnud üksteisest heal arvamusel, asusid elama laagri erinevais otstes, ning kui see polnud võimalik, siis ehitasid nad oma onnid nii, et sissepääsud poleks vastakuti.

Piksepilved sundisid varakult onnidesse pugema, tuli toodi sisse ning ikka ja jälle tuli mõni leht sissetungiva veenire ette nihutada. Ent vihm ei kestnud kaua, varsti põlesid lõkked taas hüttide ees, naised kohendasid veel veidi katuseid ning mehed lonkisid veelkord vibu ja nooltega metsa, et lasta enne pimeduse saabumist ehk veel mõni lind või ahv. Onnid aurasid ja laagri kohal heljus sinine suits, mis värvus järsku oranziks ja kuldseks ja punaseks, kui pilved hajusid ja päike veel viimase terava kiire üle taeva heitis.

Arobanai lamas selili oma vanemate onnis ja hüpitas oma väikest venda jalgalabadel, hoides istitaval põngerjal käest kinni. Lähedalasuvatest onnidest kostus perede unist lobisemist ja vahetevahel vallandas mõne kustumata kuulaja mahlakas kommentaar elanike seas naerupahvaku.

Ühe naaberonnidest oli ehitanud Kenge, noor vallaline kütt. Tema juures tungles suurem osa noori poisse. Arobanai kuulis, kuidas nad üksteisele jutustasid, milliseid loomi nad selles laagris jahtida ja milliste tüdrukutega nad siin vallatleda kavatsesid. Kui Arobanai kuulis, kuidas Kelemoke tema nime nimetas, hüüdis ta: "Sul on minu jaoks liiga kõverad jalad. Saa kõigepealt kütiks, sa väike poisiklutt!" Talle vastas mürisev naer, poisid tagusid endale kõrvalhütis vastu kõhtu ja reisi ning olid naerust kõveras. Kelemoke oli üks kiiremaid jooksjaid ja oli juba üksi terve pühvli tapnud.

Ekianga ütles - hüüdmata, kuid nii, et seda oli viie onni kaugusele kuulda - : "Kogu sellest kasutust kisast hakkab ju pea valutama. Jääge ükskord ometi vait, et siin magada saaks!"

See mõjus poistele vähemalt nii, et nad hakkasid sosistama ning ainult mõnikord kuuldus nende itsitamist ja pruuskamist. Arobanai naeratas. See laager tuleb hea laager, ta tundis seda. Tal saab siin lõbus olema.

Ent hommikul valitses laagris lein. Arobanai ärkas pika, hirmsa karje peale, ühe olendi kohutava hädakisa peale, kes oli langenud täielikku pimedusse. Kõik tormasid onnidest välja. Balekimito, Arobanai isa Ekianga üks tädidest, Amabosu ja Manyalibo ema oli surnud, täiesti surnud. Vana naine, kõigi poolt austatud mitmekordne vanaema, oli olnud haige juba enne uude laagrisse tulemist. Tema pojad Amabosu ja Manyalibo ei tahtnud teda maha jätta, nad oleksid jäänud ema juurde kuni ta tervenemiseni, ent vanas laagris oli jahiõnn olnud vilets ja Balekimito oli tahtnud tingimata rännakust osa võtta. Ent rännak oli teda kurnanud ja nüüd oli ta surnud ja varsti pidi ta jäädavalt surema. Balekimito onnis tunglesid tema sugulased, tema pojad jooksid pisaratest kriimude nägudega siia-sinna, tema tütar Asofalinda üritas oma vendi lohutada, ent vajus ikka ja jälle nuttes vana naise aseme kõrvale kokku. Üksnes Balekimito ise oli kaebleva, nutva rahvahulga keskel rahulik. Ta haaras oma poegade käed, tõmbas tütre endale lähemale ja sosistas: "Ma olen oma laste juures. Ma ei ole surres üksi. See on hea."

Balekimito vaatas oma ikka veel ärksate silmadega onnis ringi ning märkas oma õe pojatütart Arobanaid. Käega, mis oli läbipaistev nagu õhuke puuleht, andis ta neiule märku lähemale astuda. "Sinust on saanud kena neiu" sosistas Balekimito. "Oled sa endale juba armsama välja valinud?" Ta itsitas ning hoidis Arobanai käsivart oma haardes. Arobanai kükitas kangestunult vana naise aseme kõrval. Balekimito uinus, ent tema haare ei lõdvenenud. Tüdruk jäi istuma. Mehed ja naised hoidsid oma kaebeid tagasi, et magaja und mitte häirida. Kui päike seisis kõrgel laagri kohal, lakkas Balekimito hingamast.

Nüüd ei olnud enam mingit põhjust end tagasi hoida. Asofalindal oli ühtäkki niiniköis pihus ja ta sidus endale silmust kaela. Kolm meest pidid teda tagasi hoidma, et ta endale viga ei teeks. Lapsed trügisid onni ja jooksid jälle välja, viskasid end pikali ning tagusid abitus vihas vastu maad. Muldvana Tungana ja tema naine Bonyo istusid oma onni ees ning pisarad jooksid üle nende närtsinud nägude. Arobanai kükitas ikka veel kangestunult keset nuttu ja kaeblemist, ning nutul ja kaeblemisel ei tule enam kunagi lõppu, sest Balekimito ei ärka enam kunagi üles. Ta oli surnud, mitte lihtsalt surnud, ta oli igaveseks surnud ja ta jääb igavesti nii lamama ning Arobanai randmest kinni hoidma.

Alles siis, kui Arobanai ema Kamaikam ligi astus ja surnu sõrmed õrnalt lahti kangutas, võis ka Arobanai nutma puhkeda, maas väherda ning oma kurbust ja ehmatust välja nutta.

Alles õhtul rahunes laager aegamööda. Kurbusest kurnatuina istusid ja lamasid kõik oma onnides või nende ees. Siis astus vana Moke laagri keskele ning hakkas vaikselt rääkima. Inimesed nihkusid lähemale, et teda kuulda, ning ta ütles oma rahuliku, meloodilise häälega: "See ei ole hea, et kõik kurvalt ühe koha peal istuvad. Lõkked kustuvad ja keegi ei tee süüa. Homme oleme me kõik näljased ning jahiks liiga nõrgad ja väsinud. Tema, kes ta oli meile kõigile heaks emaks, suri hästi. Kõik peaksid rõõmsad olema, et ta nii kaua elas ja et tal oli nii hea surm."

Talle vastas üldine peanoogutus.

Manyalibo ütles: "Jah, see on tõsi. Kõik peaksid rõõmsad olema. Kogu see hädaldamine ei vii kuhugi, sellega olgu lõpp. Me peaksime peo korraldama. Me peaksime kutsuma Molimo ja pidama Molimo heaks peo."

Ning Njobo, suur kütt, kes oli tapnud üksi elevandi, ütles: "Jah, tema surm on suur asi ning me peaksime suure peo pidama. Me peaksime pidutsema, kuni kuu on üks või kaks korda täis olnud või isegi kolm korda!"

 

Järgmisel päeval käisid kaks poissi liaanilassoga onni juurest onni juurde. Nad viskasid silmuse hütti ja ootasid. Onnielanikud panid silmusesse paar banaani, juurikaid või ka tüki kuivatatud liha. Poisid tegid, nagu peaksid nad anni silmusesse püüdma ja selle eest võitlema; siis läksid nad edasi jägrmise onni juurde. Peagi rippus laargi keskel molimolõkke juures ridva otsas kenasti täis korv.

Kogu päeva tegid poisid end Molimo pärast väga tähtsaks. Naised ei tohtinud Molimot näha. Poisid andsid mõista, et Molimo olla ohtlik, suur metsa loom ning et üksnes mehed võivat temast jagu saada. Arobanai, kes kooris oma sõbrannadega puukoortest säsi välja, et teha sellest niini, tahtis pahaselt püsti karata, ent üks tädidest võttis tal rahulikult käsivarrest kinni, naeratas kergelt ja raputas pead. Õhtul pärast sööki tõmbusid naised lastega kiiresti oma onnidesse. Vanad mehed, kütid ja noored poisid kogunesid tule ümber ja hakkasid laulma.

Arobanai mängis oma väikese vennaga. Väljas laulsid mehed. Kui Arobanai juba magama tahtis jääda, andis Kamaikan talle väikese müksu. Hõõguvate halgude valgel nägi Arobanai, kuidas ta ema naeratas ja peaga onni avause poole osutas. Ta kuulatas. Mehed laulsid, ning tasa, nii et nad teda ei kuuleks, ümises Kamaikan kaasa:

"Meie ümber on pimedus, suur pimedus.
Pimedus on meie ümber, suur, must pimedus.
Ent kui pimedus on olemas,
siis on pimedus hea.
Pimedus on meie ümber, suur, must pimedus,
ent kui pimedus on olemas,
ja kui pimedus kuulub metsa juurde,
siis on pimedus hea."

Iga öö laulsid mehed Molimo laule. Ning naised taandusid oma onnidesse ja tegid, nagu ei puutuks see kõik üldse neisse. Kui mehed laulsid, vastas neile suur metsa loom. Ta hüüdis pühvli häälega, antiloobi häälega, elevandi häälega. Ta hüüdis linnuhäältega ja leopardi ja affihäältega. Ent siis jällegi, siis laulis ja ümises ta jälle meeste laule tule ääres. Mehed laulsid ja suur metsa loom vastas neile. Kord laulis ta lähemal, kord kaugemal, kord põhjast ja kord lõunast.

Kuni varaste hommikutundideni laulsid mehed mõnikord. Iga mees pidi osa võtma, iga mees pidi veetma öö lauldes ja süües, süües ja lauldes. Kui mõni neist magas, siis tähendas see, et suur metsa loom pistab ta nahka.

"Neil poleks vaja end nii tähtsaks teha!" ütles Akidinimba pahuralt, kui ta Arobanai ja teiste tüdrukutega marju korjas. "Ma tean ju, mis see on. See on suur toru, bambusest toru, nad puhuvad seda ja hüüavad ja laulavad. Eile oli see Ausu, kes metsas toruga ringi jooksis."

"Tal on ilus hääl!" ütles Arobanai.

"Sellest ei räägita!" ütles Kidaya. "Naised ei räägi sellest!"

Ent öösel, kui mehed laulsid, naeratas Kamaikan ja laulis üminal ning tädi Asofalinda jutustas: "Kunagi aegade eest kuulus Molimo naistele. Naised laulsid laule ja jooksid Molimoga mööda metsa. Mets on meie vastu hea ja hoiab oma lapsi. Sellepärast laulame me talle laule, et mets oleks rõõmus. Ent mõnikord mets magab, siis võivad kurjad asjad juhtuda. Siis äratame me metsa üles, siis toome me Molimo kohale, et mets üles ärkaks ja et ta unes oma lapsi ära ei unustaks."

"Ja miks jooksevad nüüd mehed Molimoga?"

"Ah, mehed. Nad arvavad end kõike alati paremini teadvat. Nad ütlevad, et nad on suured kütid, nad teavad, kuidas metsa loomadest jagu saada."

Ning Kamaikan naeratas salapäraselt ja ütles, et Arobanai peab ootama.

Molimo viiendal ööl tuli Kelemoke Arobanai juurde onni. Arobanai oli piiritult jahmunud. "Kui sa ei laula koos meestega, sööb suur metsa loom su ära!" ütles ta ja torkas poisile sõrmega külge.

Kelemoke naeris tasa. "Miks peaks ta mind ära sööma? Sinu ema ja tädi magavad, sinu isa laulab, millal oleks armastuse jaoks parem aeg? Miks peaks metsa loom mind ära sööma, kui me teeme seda, mida kõik teevad?"

Igal teisel või kolmandal ööl leidis Kelemoke võimaluse kumamolimolt vargsi minema hiilida. Arobanai lipsas onnis välja ning nad kohtusid enamasti bopil, laste mänguväljakul. Seal nad itsitasid ja sosistasid ja mängisid armastuse mängu, mis oli seda põnevam, et see oli keelatud. Sama jahigrupi poiss ja tüdruk ei võinud omavahel abielluda. Arobanai teadis ka, kellega ta abielluda tahtis - Tumbaga, ühe poisiga, kes küttis Abira ja Motu grupis. Ent miks ei peaks ta senini Kelemokega lõbutsema, tugevaima kütiga noorte poiste hulgas, kellel võiks juba ammugi olla naine, kui ta ei peaks ootama, kuni ka keegi tema lähemaist naissoost sugulastest meheleminekuikka jõuab. Too peaks siis abielluma mõne poisiga sellest grupist, kust Kelemoke endale pruudi valib. Kui kütid ei vahetaks omavahel oma "õdesid", siis võiks juhtuda, et ühel grupil poleks äkki enam üldse naisi. Ükski tüdruk ei oleks Kelemokele ära öelnud, ent tema, Arobanai, oli kõige ilusam, sellepärast oli poiss valinud tema. Kellelgi ei olnud nii ilusaid rindu kui temal ja nii saledaid jalgu ja nii ümaraid tuharaid. Kui kuu teda kunagi verega õnnistab, siis on veel abiellumiseks aega küll.

 

Järgmine päev tõi endaga kaasa ärevad vaidlused ja sõimu. Sefu, vana rahutusetekitaja, oli kohale saabunud. Päris nii see ju ka ei olnud, et teda sallitud poleks, seda salakavalat naljahammast. Ent miks pidi ta oma laagri suurest laagrist vaevalt viiekümne sammu kaugusele püsti ajama? Neid oli viis peret, kelle juhiks ta end pidas. Kuidas mõtlesid viis peret jahti korraldada? "See saab jälle olema nii nagu eelmisel korral," ütles Asofalinda, Ekianga õde. "Kui tal on midagi vaja, siis on ta üks meie hulgast, ja kui tal on endal midagi, siis on ta 'ainult juhuslikult siinkandis.'" Ta tegi Sefu virisevat kõnemaneeri järgi. Kui naer oli vaibunud, ütles Masisi, kes oli Sefu sugulane: "See on hea, kui meil on palju kütte ja palju võrke."

"Jaa, ja palju õgardeid!" ütles Asofalinda.

Asofalindale jäi õigus. Sefu andis üksnes harva midagi kumamolimo, selle toidukorvi jaoks, mida tuli iga päev täita. "See ei ole minu Molimo," ütles ta päeval. Ent kui ta oli midagi andnud või - veelgi enam - , kui keegi tema laagrist oli midagi andnud, siis tuli Sefu ja kugistas suure hunniku toitu. Kui ta oli kõhu täis söönud, laulis ta natuke ning kasutas esimest võimalust, et jälle oma onni kaduda. "Kui ta ei käitu korralikult," ähvardasid noored poisid, "siis läheme me talle onni järgi ja kui me ta magamas eest leiame, siis naelutame me ta oma odadega maa külge kinni ja siis, kui ta igaveseks surnud on, siis matame me ta molimolõkke alla. Tema naisele ütleme me, et metsa loom pistis ta nahka, ja siis ei räägi temast enam keegi!"

Ent mõistagi ei läinud asi ähvardustest kaugemale ja Sefu ütles: "Miks ma ei peaks magama, kui ma väsinud olen? Keegi ei ole selline loom, et takistaks väsinud meest magamast. Pealegi ei ole see Molimo minu Molimo. Mina tulen üksnes sõprusest, et Molimole au avaldada, ja mind ähvardatakse odadega!"

Tõsi küll, hommikuti sai ta sageli Molimo käest sugeda. Sest hommik oli aeg, mil Molimo tuli laagrisse. Molimo tuli noortest poistest tihedalt ümbritsetuna, nii et teda polnud näha. Poisid jooksid ja möllasid temaga onnide vahel, ning kes oli end eelmisel päeval mingil moel halvasti ülal pidanud, sellele tehti säru. Poisid lõid oma odadega vastu onnikatuseid ja raputasid seinu. Sefu onn sai tihti räsida, ent nii noomiti ka paare, kes olid valjult tülitsenud, kütte, kes olid liiga sageli jahist eemale jäänud, tüdrukuid, kes olid liiga ilmselgelt oma suguvõsa poistega flirtinud. Molimo ei tundnud mingit aukartust, keda ta laitis, pidi selle ära kannatama.

Päevad Apa Lelos olid rõõmsad päevad. Arobanai läks sageli jahile kaasa. Enamasti räägiti juba eelmisel õhtul läbi, kus järgmisel hommikul jahtida kavatseti. Mehed ja poisid jutustasid jäljeradadest, mida nad näinud olid ning kaalusid omavahel väljavaateid siin või seal metsloomi leida. Naised avaldasid samuti oma arvamust, eriti metsikute viljade osas, mida nad tahtsid korjata enne ja pärast jahti. Esimesed poisid asusid oma võrkude ja odade ning hõõguva haluga jahilõkke süütamiseks teele veidi pärast päikesetõusu. Tuli oli metsa suurim kingitus ja see tuli metsale tagasi anda. Siis oli mets sõbralikult meelestatud ja kinkis oma lastele hea jahisaagi. Kui jahilõke põles, saabusid ka teised kütid; naised ja lapsed tulid samuti metsa, otsisid seeni ja marju ja uurisid teatud liaane, kuni nad jõudsid juurteni, mis olid magusad ja maitsvad.

Ühel hommikul, kui kütid olid kokku tulnud, oli Sefu puudu. Ta oli küll laagrist teele asunud, ent polnud jahilõkke juurde tulnud. Mehed raputasid pead ja keegi arvas, et ehk oli Sefu süüdanud eraldi jahilõkke. Ei, karjusid kõik, isegi Sefu ei teeks midagi sellist. Kui jõuti kohta, kus taheti esimest korda võrgud üles tõmmata, oli Sefu juba platsis, ta oli väikese tule üles teinud ning sõi röstitud metsbanaane. Ekianga ja paar teist meest tegid lühikese luureretke ning andsid siis juhtnööre selle kohta, millises suunas tuleks võrgud üles seada. Naised võtsid oma pambud ja läksid lastega ees. Kõik jätsid lobisemide ja laterdamise, nad libisesid vaevukuuldavalt läbi metsa. Mehed hargnesid samuti, igaüks teadis täpselt, kus ta oma enam kui saja suure sammu pikkuse võrgu üles tõmbama pidi, nii et kõik võrgud koos suure poolkaare moodustaksid. Kui Ekianga andis kudulinnu hüüdega märku, tormasid naised ja lapsed karjudes ja kisades laia rivina läbi metsa. Arobanai ehmatas ühe sonduantioobi üles. Loom hüppas hirmunult põõsastest välja. "Ta tormab Kelemoke võrku," hüüdis Arobanai rõõmsalt Kidayale, kes jooksis ta kõrval.

Kui nad küttide juurde jõudsid, oli Kelemoke hakanud juba antiloopi lahti lõikama. Tema ema pakkis juba parimaid tükke oma korvi. Mõlema ümber tunglesid teised naised: "Minu mees laenas sulle oma oda!" - "Meie kinkisime sinu õdedele maksa, kui nad näljased olid ja kui teie isa ära oli!" - "Minu isa on alati sinu isaga küttinud!" karjusid nad. Kelemoke nautis oma rolli ning jaotas naistele heldelt liha nende kinnitustest hoolimata. Ta teadis küll, kellele midagi kuulus.

Sefu tuli lähemale ja kaebas, et temal polevat olnud jahiõnne. Ent keegi ei pakkunud talle osa oma saagist. Ta pöördus naiste poole: "Te ajate metsloomad meelega minu võrgust eemale. Miks te ei aja neid samamoodi minu poole?"

"Häh, sul on oma naispere, kaeba nendele!"

"Ah need, nood on vaid laisad lollpead."

Naised naersid ta välja ja kehitasid õlgu.

Kelemoke oli andnud Arobanai emale eriti ilusa kintsutüki. Arobanai käis korra juba liha ja pähkleid täis korviga laagris. Ta tahtis tagasi tulla, kui kütid kolmandat korda võrke üles panid. Ta kõndis Kidayaga, kes päris Kelemoke kohta, ent Arobanai piirdus naermise ja vihjetega. Teel kohtasid nad vana Moket, kes oli näinud leopardijälgi. Laagris jutustasid nad leopardijälgedest teistele meestele ja naistele. "Mehed ehmatavad ära, kui nad neid näevad!" hüüdsid nad itsitades. Arobanai tõmbas end küüru ja tegi leopardi hiilivat kõnnakut järgi. Teised naised moodustasid rivi, nagu oleks nad kütid, kes hanereas mööda metsa sammuvad. Leopard sööstis küttide suunas ja nad põgenesid kriisates puude otsa.

Kui nad olid end poolsurnuks naernud, tahtis Arobanai küttide juurde metsa naasta. Ent mehed tulid varem jahilt tagasi, kui arvatud, mornid ja masendunud. Keegi ei tahtnud öelda, mis juhtunud oli, üksnes Kelemoke ütles pahuralt: "See Sefu, ta lärmab lihtsalt liiga palju!" Ning Kenge ütles: "Me oleme teda siiani alati nagu meest kohelnud, aga ta on loom ja me peaksime teda kohtlema nagu looma." Ning ta karjus Sefu laagri poole: "Loom, loom!", olgugi et Sefu polnud veel tagasi jõudnud.

Ta tuli alles hiljem vanemate küttide grupiga. Ilma kellelegi sõna ütlemata läks ta oma laagrisse.

Ekianga ja Mayalibo, kes olid tulnud viimastena, kükitasid molimotule juurde. "See Sefu häbistas meid kõiki!" ütles Ekianga ilma, et ta oleks neid sõnu kellelegi kindlale suunanud. Ja Manyalibo ütles: "Sefu häbistas kumamolimot. Me jätame kumamolimo pooleli. Molimopidu on läbi. Kõige parem on, kui me läheme uude laagrisse."

"Tulge kõik siia," ütles Ekianga, "tulge kõik kumamolimo juurde. See on tõsine asi, me peame selle kohe selgeks tegema!"

Inimesed kogunesid kokku, võtsid neljast kokkuseotud oksast järide või halukuhilate peal istet, ning Kenge hüüdis uuesti: "Hei, sa loom, tule siia, loom!" Poisid naersid, ent mehed ei teinud temast välja.

Sefu lonkis kohale, püüdes vaevaliselt võimalikult süütu välja näha. Ta vaatas ringi, ent keegi ei pakkunud talle istekohta. Ta läks Amabosu, ühe noorima poisi juurde ja raputas tolle järi.

"Loomad lamavad maas!" ütles Amabosu.

Seful olid pisarad kurgus: "Ma olen vana kütt ja hea kütt. See ei ole õige, et kõik kohtlevad mind nagu looma."

Lõpuks ütles Masisi Amabosule, et too püsti tõuseks ja oma järi Sefule annaks.

Siis tõusis Manyalibo püsti ja alustas pikka kõnet: "Igaüks tahab, et see laager oleks hea laager. Ja igaüks tahab, et see molimopidu oleks hea molimopidu. Aga Sefu rikub kõik ära. See laager ei ole enam hea laager ja see pidu ei ole enam hea pidu. Kui tema tütar suri, siis oli ta tänulik, et me talle oma Molimo tõime. Ent nüüd, kus tema ema surnud on, ei taha ta midagi kumamolimo heaks teha."

"Ta ei olnud minu ema," ütles Sefu jonnakalt.

"Ei olnud sinu ema?" karjus Ekianga. "Ta oli meie kõigi ema siin laagris. Ma loodan, et sa kukud oma oda otsa ja sured nagu loom! Inimene ei varasta oma vendade tagant liha, ainult loom võib seda teha!" Ekianga vibutas vihaselt rusikat.

Sefu purskas nutma. Alles nüüd sai Arobanai teada, mis oli juhtunud. Viimase jahikäigu ajal oli Sefu oma võrgu teiste võrkude ette tõmmanud ja oli nii esimese metslooma kinni püüdnud, kelle ajajad-naised üles ehmatasid. Ent ta tabati. Nüüd vabandas Sefu end sellega, et kõik olla olnud üksnes arusaamatus, ta olevat kaotanud teised kütid silmist ja polnud neid enam leidnud. Ainult sellepärast olla ta oma võrgu sinna üles tõmmanud, kus ta parasjagu oli.

"Jaa-jaa," ütles vana Moke, "muidugi me usume seda. Sul ei tarvitse nii palju lärmata. Meie ema, kes suri, ei ole sinu ema. See tähendab, et sa ei kuulu meie hulka. Sa võid oma võrgu sinna üles tõmmata, kus tahad ja küttida, kus tahad ja oma laagri püstitada, kus tahad. Me läheme kaugele ära ja ehitame oma laagri mujal üles, et me sind ei segaks."

Seepeale andis Sefu alla. Oma neljast perest koosneva grupiga ei suutnud ta mingit ajujahti korraldada. Ta palus andeks ja ütles, et see olla tõesti ainult kogemata juhtunud ja et ta andvat kogu liha tagasi.

"Siis on ju hästi!" ütles Kenge ja tõusis otsekohe püsti ning ka teised tõusid püsti ja läksid koos Sefuga tema laagrisse. Seal ütles ta järsult oma naisele, et too liha ära annaks, ning noored poisid tormasid onnidesse ja otsisid katuse alla peidetud liha. Isegi toidupajad tehti tühjaks. Sefu püüdis nutta, ent kõik naersid ta välja. Ta hoidis kõhtu kinni ja kiskus end küüru: "Mina ja mu pere sureme nälga, kõik mu sugulased surevad, sest minu vennad võtavad mult kogu toidu ära. Ma suren, sest keegi ei avalda mulle austust, mille ma olen ära teeninud."

Tal lasti hädaldada ning pöödruti kumamolimo juurde tagasi. Pidu oli jälle pidu ning kõik laulsid ja tantsisid ja sõid. Kaugusest kostus Sefu hädaldamist. Naised hüüdsid talle pilkesõnu ja tegid tema hädaldamist järgi. Ent kui kõik olid söönud, täitis Masisi poti liha ja seenekastmega, mille ta naine keetnud oli ning kadus. Veidi aega hiljem lakkas halamine.

Öösel, kui Arobanai onnist välja hiilis, et Kelemokega kohtuda, nägi ta Sefut meestega molimolõkke juures istumas ja laulmas. Metsa laps nagu kõik teised.

Arobanai oli seda juba sageli kogenud. Tülitseti, kaeveldi, ähvardati üksteist. Ent metsa lapsed vajasid üksteist. Üksi, ilma teisteta ei suutnud keegi elada. Seepärast leidus alati lahendus, väljapääs. Kellel oli midagi kaevata, astus laagri keskele ja hakkas lamenti lööma, vanduma või innukalt oma seisukohta selgitama. Ent üsna sageli pöördusid need laagrielanikud, kellelt abi oodati, mitte selle vastu, kes oli teinud vea, vaid selle vastu, kes kõige rohkem lärmas. Hea laager oli rahulik laager. Lärmakas, tülitsev laager oli ka näljane laager. Sageli lõpetas tüliküsimuse juba üksainus vali ühine naerupahvak. Ent kui kedagi oldi häbistatud, siis lepiti ka temaga jälle ära.

Arobanai meenutas, kuidas tädi Kondabate oli oma mehega tülitsenud. Vihahoos oli ta hakanud oma onnilt lehti maha kiskuma. Tal oli selleks õigus, sest lõppude-lõpuks oli ta onni ka ise ehitanud. Kondabate mees vaatas vaid sõnatult pealt. Seepeale kiskus naine ikka uusi ja uusi lehti onnilt maha. Nüüd oleks ta mees pidanud sekkuma, teda lepitama. Sest kui naine kiskus onni maha, tähendas see kooselu lõppu. Ent Kondabate mees ei öelnud midagi ja nii kiskus naine ühe lehe teise järel onni küljest. Pisarad jooksid tal juba mööda põski alla, ent ta mees jäi jäigaks. Mõne aja pärast ütles ta üksnes: "Kondabatel hakkab täna öösel üsna külm." Seepeale pidi naine onni edasi maha kiskuma, mis jäi tal muud üle, sest ta ei tahtnud end häbistada lasta. Lõpuks ei olnud onni küljes enam ühtki lehte ja Kondabate hakkas, pisarad silmis, teibaid raputama. Nüüd vaatasid juba kõik hirmunult pealt, sest kui ta oleks tõmmanud viimase ridva maast, oleks ta pidanud siduma oma pambu ja pöörduma tagasi oma vanemate laagrisse. Ka Kondabate mehel olid pisarad kurgus, sest ta armastas oma naist väga ning ei tahtnud päris kindlasti, et asi lahutuseni läheks. Ent kui ta oleks nüüd järgi andnud, oleks ta pidanud päevadekaupa oma pilamisaltide sõprade naeru taluma. Igaüks nägi, kuidas ta pea töötas. Lõpuks ütles ta rahulikult: "Sul pole tarvis teibaid välja kangutada, ainult lehed on mustad!"

"Mäh?" karjus Kondabate imestunult. Ent siis ta taipas ja ütles kergendatult: "Jah, need lehed on sitikaid täis." Ning mõlemad läksid üheskoos jõe äärde lehti pesema. Siis riputasid nad need jälle onni külge.

Keegi polnud kunagi varem lehti pesnud. Ent Kamaikan, Arobanai ema, võttis oma onni katuselt paar lehte ja pomises: "Need satikad on tõesti tüütud!" ning läks samuti jõe äärde lehti pesema, nagu oleks see nii tavaline. Ning veel mõned päevad pärast seda käisid naised jõe ääres ja pesid, oma muiet varjates, paari täitanud lehte.

Päevad voolasid kergelt mööda nagu Lelo jõgi. Mets kinkis oma lastele pähkleid ja juurikaid, marju, seeni ja liha. Poisid hooplesid oma jahiõnnega ja vallatlesid tüdrukutega, vanad inimesed otsisid laagri lähemast ümbrusest söögikraami, ent enamasti istusid nad varjus ja rääkisid ammutehtud tegudest. Lapsed mängisid jõe ääres, ronisid hulgakesi noorte puude otsa, kuni nood rappusid ja jõe kohale paindusid. Siis hüppasid põngerjad alla ning kes polnud küllalt nobe, raputati tagasituiskava puu poolt korralikult läbi. Mehed tegid väikestele poistele väikesi vibusid nüride nooltega ja siis mängisid väikesed tüdrukud ja poisid väsinud, alistunud konnaga ajujahti.  Naised näitasid tüdrukutele, kuidas väikest onni ehitada, ja siis keetis väike tüdruk täie tõsidusega oma noorele sõbrale mudast ja pähklitest sööki ja siis läksid nad onni ja mängisid lastetegemist, nagu nad seda suurte juures näinud olid. Oma mängudes harjutasid nad kõike, mida nad kunagi suureks saades oskama pidid, ning märkamatult saab mängust tegelikkus. Lapsed nimetasid kõiki täiskasvanuid isaks või emaks, iga vanakest vanaisaks või vanaemaks, ning alati leidus keegi, kes lasi neil endale nagu pühvlile jahti pidada või kes hüppas nagu leopard selja tagant peale ja pistis nad suure kõdistamise ja naeru saatel nahka.

Ent iga päev tuletas laagri keskel tule kõrval seisev ritv pidevalt täidetud korviga kõigile meelde, et käimas oli suur pidu, et mets ise oli palutud oma lapsi meelde tuletama ja nendega koos rõõmustama.

Neil päevil õnnistati Kidayat verega. Uhkelt teatas ta sellest oma sõbrannadele. Ning vaid mõni päev hiljem oli ka Arobanai nii kaugel. Nüüd lisandus molimopeole elimapidu. Tädi Kondabate ehitas oma onnile veel ühe kupli juurde. Sinna kolisid tüdrukud oma sõbrataridega. Kondabatelt õppisid nad siin uusi laule, laule, mida laulsid ainult naised.

Saabusid külalised, vanapaar, kes elas muidu, nagu räägiti, ühe põhjapoolse jahigrupi hulgas. Nad astusid kõigepealt Sefu poolt läbi, kus elasid vanamehe sugulased. Siis tulid nad pealaagrisse. Vana Moke tervitas neid aukartlikult. Vana naine läks kohe Kondabate onni. Ka Kondabate tervitas teda suure aupaklikkusega. Tüdrukud seirasid teda pelglikult. Eit istus maha ja laulis ja harjutas koos tüdrukutega. Ent ta ei laulnud mitte naiste laule - elimalaule - ta laulis molimo laule, mis olid mõeldud ainult meeste jaoks. Tüdrukud ehmusid, ent Kondabate noogutas tõsiselt ja hakkas kaasa laulma. Tüdrukud ühinesid kartlikult.

Sel õhtul ei rippunud kumamolimo juures mitte üksainus toiduga täidetud korv, vaid neli. Manyalibo tõi molimolõkke jaoks igast onnist põleva halu. Mehed ja poisid olid ärevil ning närvis, kui nad laulma hakkasid. Siis tulid tüdrukud vana naise juhtimisel elimaonnist välja. Naine võttis molimolõkkest halu ning süütas teise lõkke esimese kõrvale. Selle ümber rühmitusid naised. Tüdrukud, kes olid oma keha maalinud musta gardeenia värviga, tantsisid pikas reas, ning naised laulsid ikka valjemini, ikka jõulisemalt molimolaule. Sel õhtul juhtisid naised laulu ja mehed laulsid kaasa. Vana naine põhjapoolsest laagrist istus tule ääres, mille ta süüdanud oli ja vaatas liikumatul pilgul leekidesse. Tema vastas istus Kondabate, kaunis Kondabate. Nagu vana naise pilgust nõiutuna põrnitses ka tema tardunult leekidesse. Siis hakkas vana naine aeglaselt oma käsi tantsitama. Ta kõhetud, kuivetunud sõrmed läksid harali ja tõmbusid konksu, ta kondised käsivarred vähratasid ja sähvisid igasse suunda, nagu ei kuuluks need talle. Ent siis ta tõusis ja hakkas tantsima. Ta tantsis meeste tule ümber, sellal kui mehed tema poole vaatamata laulsid. Ikka ägedamaks muutus laul, ikka hoogsamaks ta tants. Ta hüppas sütele ja tantsis sütel, ja siis hakkas ta jalgadega lõket laiali ajama. Metsikute sammudega loopis ta hõõguvaid halge igasse suunda, ja mehed pidid vaatama, kuidas nad eest ära said. Vana Moke tõusis ja kandis tule jälle kokku, ent eit puistas selle uuesti laiali. Kolm korda tuletas ta nõnda meestele meelde, et naised olid need, kes tule taltsutanud ja seda hoidnud olid, et see oli naiste otsustada, kas tuli kustus või põles edasi, kas elu lõppes või läks edasi. Siis haaras vana naine liaaniköie ja heitis selle meestele üksteise järel aasadena kaela. Kellel silmus kaelas oli, jäi vait, ning kui viimane mees oli seotud, oli laul vaibunud. Mõne hetke valitses vaikus, milles kostus vaid metsa häält. Siis ütles vana Moke: "See on tõsi, me oleme seotud. Me oleme seotud ja me ei saa midagi teha. Me peame midagi andma, et jälle vabaks saada." Ekianga ütles: "Me anname antiloobi liha, et vabaks saada." Manyalibo ütles: "Andkem ka tsiibetkassi nahk." Mehed olid nõus. Seepeale sõlmis vana naine silmused lahti, ning kes oli vaba, hakkas jälle laulma.

Järgmisel hommikul olid vana naine ja ta mees kadunud.

Tulid teised külalised. Poisid gruppidest, kelle jahialad asusid mitme päevatee kaugusel. Uudis elimapeost oli kiirelt levinud. Kõikjal, kus kütid metsas teiste gruppide kütte kohtasid, seal jutustati, peksti keelt, hangiti teateid sugulaste kohta, räägiti jahiõnnest ja puhuti suurte küttide kangelastegusid veelgi suuremaks.

Poisid liitusid Apa Lelo küttidega. Enamikul neist oli grupis tädisid-onusid või kaugemaid sugulasi, kelle juures nad peavarju leidsid või nad veetsid aega poissmeeste onnides. Nende eesmärgiks oli tungida õhtul elimaonni. Ent tüdrukute emad valvasid hütti ning loopisid piirajaid kivide ja põlevate halgudega.

Mõnikord tulid tüdrukud välja, valge saviga maalitud ning relvastatud pikkade punutud piitsadega. Nad tormasid läbi laagri, ning kes neile meeldis, sellele andsid nad piitsadega. Mõnikord lõid nad ka täiskasvanud ja vanu mehi, ent see oli nali, sõbralik tribuut nende mehelikkusele. Ent kui nad lõid mõnd abiellumiseas noorukit, siis tähendas see kohustust. Tabatu pidi teda löönud tüdrukut elimaonnis külastama.

Tumba, kelle Arobanai salamisi ena jaoks välja valinud oli, ei näidanud end Apa Lelos. Seepeale otsustas Arobanai võtta oma kaaslannadega ette rännak. Ühel varasel hommikul asusid nad teele, rinnad ja taguotsad valgete mustritega kaunistatud, ning jooksid antiloopide ja elevantide radadele järgnedes lääne poole. Nad jooksid pikkade, hääletute sammudega, kuni jõudsid hilisel pärastlõunal laagrisse, kus peatus Tumba grupp. Karjudes sööstsid nad unisele laagrile kallale, ajasid mehi onnide ümber taga. Mehed ja poisid kaitsesid ennast, nagu said, tormasid onnide taha prügihunnikute juurde ja viskasid keevalisi tüdrukuid sellega, mis kätte juhtus. Lõpuks silmas Arobanai oma väljavalitut. Too kasutas oma vibu, et sihtida tüdrukuid kuivade banaanikoortega. Ent üheksale pöörasele võitlejannale tuli tal alla vanduda. Arobanai ei säästnud teda.

Viiendal päeval tuli Tumba lõpuks elimaonni. Ta võitles mehiselt emadega sissetungimise pärast, ent kui see tal õnnestunud oli, oli ta oma kohuse täitnud. Nüüd oleks ta võinud Arobanaile pühenduda või uuesti ära minna või valida mõni teine tüdruk. Ja seda see poiss tegigi. Ta naljatas Kidayaga, ning kui saabus öö, kuulis Arobanai liigagi hästi, millega nood kaks tegelesid. Siis otsustas Arobanai vastu võtta Aberi kosjad, kes oli juba esimesel päeval tee elimaonni vabaks võidelnud ning kes püüdis talle sellest ajast peale kõigi vahenditega meeldida. Arobanai otsustas temaga teha seda, mida Tumba ja Kidaya teineteisega tegid, ning kui see talle meeldib, siis palub ta Aberit, et too ta vanematele antiloobi kütiks ning et ta leiaks oma grupist õe, kes tahaks abielluda mõne Arobanai vennaga. Ning kui see talle ei meeldi - väljas ootasid veel nii paljud kenad poisid, suured kütid, kes hooplesid sellega, et lasevad oma pruudi vanematele mitte ühe vaid kaks antiloopi, mis antiloopi, elevandi või isegi kaks tooksid nad. Elu oli ilus. Mets hoolitses oma poegade ja tütarde eest, ta kinkis neile mitte üksnes liha ja vilju söögiks ning selget vett joogiks, ta kinkis neile ka tule ja ta kinkis neile armastuse rõõmud.

"Meie ümber on pimedus," sosistas Arobanai,
"ent kui pimedus on olemas,
siis on pimedus hea."

Siis heitis ta Aberi kõrvale tema mati peale ning hakkas teda kõdistama. Poiss itsitas ja haaras ta järele.


Author's comments


This site has content self published by registered users. If you notice anything that looks like spam or abuse, please contact the author.