Martin Auer: Kummaline sõda, lood rahukultuuri heaks

   
 

Sõda Marsil

Please share if you want to help to promote peace!

Saksa keelest tõlkinud Tiina Tuul

This translation has not yet been reviewed

Unistaja
Sinine poiss
Porgandiplaneedil
Hirm
Veelkord hirm
Hortuse planeedi kummalised inimesed
Kaks võitlejat
Mees mehe vastu
Sõda Marsil
Ori
Head arvutajad
Kummaline sõda
Arobanai
Tähemadu
Ummik
Kaks vangi
Aruanne Ühinenud Päikesesüsteemide Nõukogule
Avameelsed sõnad
Pomm
Eessõna
Author's comments
Download (All stories in one printer friendly file)
Guestbook
About the Translator
About the Author
Mail for Martin Auer
Licence
Creative Commons licence agreement

Suur sõda Marsil oli lõppenud. Väsinult ja kurvalt vedasid heleroosad gnuffid end koju. "Mitte iial enam sõda!" ohkasid nad. Nad olid sõja kaotanud.

Väsinult ja kurvalt vedasid end koju ka kahvatulillad mofferid. "Mitte iial enam sõda!" ohkasid nad. Seejuures olid nad sõja võtinud.

Aga lahinguväljal lebas peaaegu sama palju surnud moffereid kui surnud gnuffe, ning oli valatud hirmus palju rohelist verd. Gnuffide Suurpresident ja mofferite Suurkuningas said piirijõe ääres kokku ja sõlmisid teineteisega lepingu. "Gnuffide ja mofferite vahel ei tule enam iial ühtki sõda," lubasid nad teineteisele. Ja mõlemas riigis peeti suuri rahupühi.

"Saadame oma kindrali pensionile!" karjusid gnuffid oma pidustustel. "Laseme oma marssali ametist lahti!" hüüdsid mofferid oma peol. "Sõdurid hakaku maasikaid kasvatama!" karjusid gnuffid. "Sõdurid võivad nüüd pükse õmblema hakata!" hüüdsid mofferid.

Kuid seepeale ütles gnuffide kindral: "Nii see ei lähe. Kui meil ei ole enam ei kindralit ega sõdureid, siis tungivad mofferid meile kohe jälle kallale. Selleks, et enam kunagi sõda puhkeda ei saaks, peab meil olema tugev, valvas armee!"

Ja mofferite marssal ütles: "Nii see ei lähe. Kui gnuffid näevad, et meil ei ole enam armeed, siis tahavd nad ju meile otsekohe kaotatud sõja eest kätte maksta. Niisiis vajame me sõdureid ja marssali."

"No jaa, õige küll," pomisesid gnuffid.

"Mis tõsi, see tõsi," mõmisesid mofferid. Ja siis läksid kõik koju ja tööle, gnuffid oma tornidesse ja mofferid oma koobastesse.

Ja gnuffide kindral ütles iseendale: "Ma ei taha juba jälle uut sõda, aga kui ma ei näita, et ma olen tubli kindral, siis saadetakse mind veel pensionile." Ja ta ütles Ülempresidendile: "Meie armeel on vaja rohkem mõõku, et meile uuesti kallale ei tungitaks. Nõudke, palun, kõrgemaid makse, et me saaksime seppadelt rohkem mõõku osta." Ning Ülempresident tegigi nii. Ja sepad ütlesid iseendale: "Me ei taha enam sõda, aga kui me müüme palju mõõku, siis võime me oma lastele kalleid koole lubada." Ja sellid ütlesid endile sepikodades: "Me ei taha enam sõda, aga kui me ütleme, et me ei taha mõõku valmistada, viskavad meie ülemused meid välja, ja siis ei ole meie lastel midagi süüa."

Ja mofferite marssal ütles iseendale: "Ma tahan rahu, aga kui ma ei näita, et ma olen tubli marssal, lastakse mind võib-olla veel ametist lahti." Ja ta ütles mofferite Suurkuningale: "Ma kuulsin, et gnuffid ostavad oma armee jaoks mõõku. Laske, palun, makse tõsta, et me saaksime armeele rohkem sõdureid värvata." Ja Suurkuningas tõstis makse, ja armeele värvati rohkem sõdureid. Ja mofferite talunikud ütlesid iseendale: "Me tahame rahu, aga kui me ei müü armeele kartuleid, siis ei suuda me uusi makse maksta."

Ja rätsepad ütlesid: "Me tahame rahu. Aga mida rohkem sõdureid, seda rohkem vormirõivaid me müüa saame." Ja odavalmistajad ütlesid: "Me tahame rahu, aga mida rohkem sõdureid, seda rohkem odasid me müüa saame."

Siis juhtus, et gnuffide juures avastas üks leiuataja mürgi, hirmus kange mürgi. See oli aga gnuffide jaoks täiesti ohutu, ainult mofferite jaoks oli see surmav. "Ma ei taha kellelegi midagi halba teha," ütles leiutaja iseendale, "aga kui ma hoian oma leiutised enda teada, ei saa ma maksta oma arveid piimanaise juures." Ja ta kirjutas ühes raamatus, kuidas seda mürki valmistada.

Siis juhtus, et mofferite juures avastas üks professor, kuidas ehitada pommi, mis võis hävitada kõik elava ülalpool maapinda, polnud aga mofferite jaoks ohtlik, sest mofferid elasis koobastes.

"Ma ei soovi kellelegi midagi halba," ütles professor iseendale, "aga ma pean oma avastuse avalikuks tegema, muidu arvavad inimesed, et ma ei tea oma teadusest midagi." Ja ta kirjutas ühes raamatus, kuidas seda pommi ehitada. Kui mofferite marssal sellest kuulis, ütles ta Suurkuningale: "Me peame selle pommi tõesti ehitama, sest ma olen kuulnud, et gnuffidel on meie vastu hirmus mürk!"

Ja gnuffide kindral ütles Suurpresidendile: "Me peame tõesti laskma selle mürgi valmistada, sest ma olen kuulnud, et mofferitel on meie vastu ohtlik pomm."

Ja nii segati mürk ja ehitati pomm. Ja gnuffid ehitasid hiiglasliku mürgipritsi, millega võis pritsida mürki mofferiteni välja, ja mofferid ehitasid hiiglasliku õhupalli, millega  võis transportida pommi gnuffide juurde. Siis ütles gnuffide Suurpresident ühes tervituskõnes: "Nüüd ei saa enam kunagi sõda puhkeda, sest meie tahame rahu, ning mofferid ei julge iialgi meile kallale tulla, sest meil on hirmus mürk." Ja mofferite Suurkuningas ütles ühes tervituskõnes: "Nüüd peab alati valitsema rahu, sest meie ei taha sõda, ja gnuffid ei söanda iialgi meile kallale tungida, sest meil on kohutav pomm."

Ühel päeval ütlesid gnuffide sepad: "Meil ei ole enam piisavalt rauda kõikide nende mõõkade ja atrade ja vikatite ja vankrite jaoks, mida me sepistada võiksime. Me peame sõitma rauasaarele rauda tooma!"

Ja mofferite sepad ütlesid: "Meil on meie odade ja vankrite ja atrade ja vikatite jaoks rohkem rauda vaja. Me peame rauasaarelt rauda tooma!"

Siis saatsid gnuffid rauasaarele laeva, ja mofferid saatsid samuti rauasaarele laeva. Kui laevad tagasi tulid, teatasid meremehed kodus, et ka teised olid rauasaarelt rauda toonud.

"Mofferid võtavad meie eest raua ära!" kirjutas üks gnuffide ajaleht.

"Gnuffid tahavad kogu rauda endale!" teatas üks mofferite ajaleht.

See oli ehk pisut liialdatud, aga kõik teavad, et ärevatest asjadest kirjtavad ajalehed müüvad paremini kui need, mis kirjutavad, et see kõik pole ühti nii hull ja et kõigepealt peaks ehk järgi vaatama, ehk jätkuks sellest rauast niikuinii kõigile. Ja lehemehed tahavad ju lõppude lõpuks ka nagu teised inimesed raha teenida. Nii hakkasid gnuffid jälle moffereid kartma, ja mofferid hakkasid gnuffe kartma.

"Me peame rauasaare endale hoidma," ütlesid mõned gnuffide hulgast, "muidu ei saa mingit rahu olla."

"Rauasaar peab meile kuuluma," ütlesid mõned mofferite hulgast, "muidu tuleb jälle sõda!"

"Kui meil pole atrade jaoks rauda, pole meil midagi süüa," ütlesid mõned gnuffide hulgast, "ja siis ei saa meid ka hirmus mürk aidata!"

"Kui meil pole rauda, peame me nälgima," ütlesid mõned mofferite hulgast, "ja siis ei aita meid ka suur pomm."

Ja gnuffid saatsid rauasaarele sõjalaeva, ja mofferid saatsid rauasaarele sõjalaeva. Ja kui võitlus oli tasavägine, siis saatsid gnuffid veel ühe sõjalaeva, ja mofferid saatsid veel ühe sõjalaeva.

"Me ei tohi lasta neil sõjalaevu ehitada!" ütles gnuffide kindral ja ründas oma salkadega mofferite laevatehast.

"Me peame neid takistama laevu ehitamast," ütles mofferite marssal ja ründas oma salkadega gnuffide laevatehast.

"Nad tungisid meile kallale!" karjusid gnuffid.

"Nad ründasid meid!" karjusid mofferid. "Meie tahtsime rahu," ütles gnuffide kindral, "aga nüüd ei aita enam midagi. Me peame neile mürki pritsima, enne kui nad meie peale pommi heidavad!"

"Meie ei tahtnud sõda!" ütles mofferite marssal. "Aga nüüd on liiga hilja. Me peame nende peale pommi heitma, enne kui nad meile mürki pritsivad!"

Ja mürgiprits täideti, ja suur õhupall lasti lendu.

"Nüüd on neil lips läbi!" ütlesid gnuffid.

"Nüüd on neil lips läbi!" ütlesid mofferid.

"Ja meil ka!" ütlesid gnuffid, kui nad nägid, kuidas õhupall aeglaselt ülespoole tõusis.

"Ja meil ka!" ütlesid mofferid, kui nad nägid, kuidas prits silmapiirile ilmus.

"Ma poleks ehk ikkagi pidanud seda mürki leiutama!" ütles leiutaja.

"Ma poleks ehk ikkagi pidanud seda pommi leiutama!" ütles professor.

"Me poleks ehk ikkagi pidanud mõõku tegema!" ütlesid sepad.

"Me poleks ehk ikkagi pidanud odasid tegema!" ütlesid odavalmistajad.

"Me poleks ehk ikkagi pidanud vormiriideid õmblema!" ütlesid rätsepad.

"Me poleks ehk ikkagi pidanud kartuleid müüma," ütlesid talunikud.

"Me poleks ehk ikkagi pidanud niimoodi liialdama," ütlesid ajalehekirjutajad.

"Me oleks ehk ikkagi pidanud rohkem tõest kinni pidama," ütlesid ajakirjatoimetajad.

"Me poleks ehk ikkagi pianud sõduriteks hakkama," ütlesid sõdurid.

"Me oleks ehk ikkagi pidanud kindrali pensionile saatma!" ütlesid gnuffid.

"Me oleks ehk ikkagi pidanud marssali kohalt lahti laskma!" ütlesid mofferid.

Ja siis ütles üks gnuff oma sõpradele: "Ennast ei saa me enam päästa. Aga moffereid saame - nad ei olnud ka tobedamad või alatumad kui meie." Ja nad ronisid mürgipritsi otsa ja lükkasid selle ümber, just hetk enne mürgi pritsimist.

Ja paar mofferit ütlesid üksteisele: "Nüüd saame me omaenda tobeduse pärast otsa. Aga gnuffid peavad vähemalt teadma, et oli ka paar korralikku mofferit." Ja nad hakkasid köiest kinni ja ronisid üles õhupallini ja lasid pommi õhku enne, kui see gnuffide kohale jõudis.

"Mofferid päästsid meid!" ütlesid gnuffid üllatunult, kui nad märkasid, et pomm neid säästis.

"Gnuffid ohverdasid end meie heaks!" sosistasid mofferid täiesti pahvilt, kui nad märkasid, et mürk neid ei tabanud. Ja siis lasid kõik mõõgad ja odad käest kukkuda, istusid maha ja ohkasid: "See läks nüüd küll üle noatera." Ja paljud hakkasid kergendustundest nutma.

Siis saatsid nad kindrali ja marssali pensionile, samuti Suurpresidendi ja Suurkuninga ja ütlesid: "Seekord peame me aga targemad olema!"

   
 

This site has content self published by registered users. If you notice anything that looks like spam or abuse, please contact the author.