Martin Auer: Kummaline sõda, lood rahukultuuri heaks

   
 

Hortuse planeedi kummalised inimesed

Please share if you want to help to promote peace!

Saksa keelest tõlkinud Tiina Tuul

This translation has not yet been reviewed

Unistaja
Sinine poiss
Porgandiplaneedil
Hirm
Veelkord hirm
Hortuse planeedi kummalised inimesed
Kaks võitlejat
Mees mehe vastu
Sõda Marsil
Ori
Head arvutajad
Kummaline sõda
Arobanai
Tähemadu
Ummik
Kaks vangi
Aruanne Ühinenud Päikesesüsteemide Nõukogule
Avameelsed sõnad
Pomm
Eessõna
Author's comments
Download (All stories in one printer friendly file)
About the Translator
About the Author
Mail for Martin Auer
Licence
Creative Commons licence agreement

Bücher und CDs von Martin Auer


In meinem Haus in meinem Kopf
Gedichte für Kinder

Die Prinzessin mit dem Bart
Joscha unterm Baum
Was die alte Maiasaura erzählt

Die Erbsenprinzessin

Der wunderbare Zauberer von Oz - Hörbuch zum Download

Die Jagd nach dem Zauberstab, Roman für Kinder - Hörbuch zum Download
Der seltsame Krieg
Geschichten über Krieg und Frieden

Zum Mars und zurück - Lieder
Lieblich klingt der Gartenschlauch - Lieder
Lieschen Radieschen und andere komische Geschichten - CD

Hortuse planeedil elasid õunainimesed, ploomiinimesed, pirniinimesed ja vaarikainimesed. Õunainimesed elasid õunamehust, õunakompotist, õunamoosist ja õunakoogist. Ploomiinimesed elasid ploomimehust, ploomikompotist, ploomimoosist ja ploomikoogist. Ja pirniinimeste ja vaarikainimeste juures oli see niisamuti.

Mõnda aega oli sujus kõik hästi, aga ühel päeval sai pirniinimestel lõputust pirnimoosist kõrini. Nii ütles üks pirniinimestest: "Teate mis! Me peaksime röövliteks hakkama!"

"Röövliteks? Mis see veel on?"

"Väga lihtne: me hiilime öösel ploomiinimeste juurde, ja kui nad kõik magavad, tungime me neile kallale ja kolgime nad läbi. Siis võtame me nii palju ploome, kui me kanda jaksame, ja jookseme minema. Ja siis võime me lõpuks ometi kord ploomimehu ja ploomimoosi ja ploomikompotti ja ploomikooki süüa!"

"Braavo!" karjusid pirniinimesed. "See saab lõbus olema!"

Ja nad hiilisid ploomiinimeste külani, ja kui kõik magasid, sööstsid nad külale kallale, tungisid majadesse ja kolkisid ploomiinimesed läbi. Siis võtsid nad nii palju ploome, kui nad kanda jaksasid, ja jooksid minema.

Ploomiinimesed olid väga ehmatanud ja kurvad. "Mis see oli?" ütlesid nad üksteisele. "Midagi sellist pole veel kunagi olnud! Võib-olla on pirniinimesed hulluks läinud? Me peaksime proua Ploomisaba nende juurde saatma!"

Vana proua Ploomisaba oskas nimelt ploomikividest õli valmistada, sellega ravis ta kõiki haigusi peale murtud jalgade.

Niisiis asus proua Ploomisaba oma ploomikiviõli kannukesega teele.

Aga õhtul tuli ta jälle tagasi. "Nad ei taha end ravida lasta," ütles ta. "Nad ähvardasid mind nahatäiega ja saatsid mu minema."

"See on halb!" ütlesid ploomiinimesed kurvalt. "Mida me nüüd teeme?"

"Kui nad end ravida lasta ei taha, siis ei ole nad mitte haiged, vaid kurjad. Me peame neid karistama!"

"Jaa, seda me teeme! Me tungime neile kallale, ja võtame neilt nende pirnid ära. See on ainult õiglane!"

Ja kõik hõiskasid ja karjusid läbisegi, ja üksnes vana proua Ploomisaba vangutas murelikult pead.

Niisiis asusid ploomiinimesed sõjakäigule, ja öösel tungisid nad pirniinimestele kallale ja kolkisid nad läbi. Siis võtsid nad nii palju pirne, kui nad kanda jaksasid, ja jooksid minema.

"Ja mida teete te siis, kui nad homme jälle meile kallale tungivad?" küsis proua Ploomisaba.

Seepeale vaatasid kõik murelikult, aga noorhärra Kivi ütles: "Me paneme lihtsalt küla ümber vahtkonna välja, pikkade teivastega, ja kui nad siis tulevad, anname neile kolki."

Ja seda nad ka tegid, ja kui pirniinimesed paar ööd hiljem uuesti tulid, said nad kohutava keretäe.

"Noh, mida ma ütlesin! Me alles andsime neile!" ütles härra Kivi uhkelt. "Nii pea nad meile enam kallale tungida ei julge."

"Kena, kena," ütlesid noored mehed, kes olid vahti pidanud. "Aga tead mis — me oleme kaks nädalat igal ööl vahti pidanud, ja päeval oleme me maganud. Vahepeal oleme me kõik oma ploomikoogid ja kogu meie ploomimoosi ära söönud, ja meil pole aega olnud keeta või küpsetada!"

"Siis peavad kõik teile midagi andma!" ütles härra Kivi. "Sest teie pidasite ju kõigi eest vahti!"

Seepeale andsid kõik ploomiinimesed vahtidele midagi, ja härra Kivi sai kõige rohkem.

"Sest mina pean ju kõige eest hoolitsema!" ütles ta. "Mina kannan vastutust!"

Aga mõne aja pärast hakkasid ploomiinimesed nurisema, sest siiani oli saagist alati parasjagu kõigile jätkunud. Aga nüüd, kus kõik noored mehed selle asemel, et ploomipuude eest hoolitseda ja keeta ja küpsetada, vahti pidasid, nüüd ei jätkunud enam.

"Jaa," ütles härra Kivi, "kes on selles süüdi, et meie noored mehed tööd teha ei saa, vaid peavad vahti pidama? Pirniinimesed! Tähendab, pirninimesed peavad selle eest maksma!"

Ja ta marssis koos oma meestega pirniinimeste külla, et neid jälle paljaks röövida. Aga pirniinimesed olid samuti vahid välja pannud, ja kahe küla vahel puhkes hirmus taplus, ning ploominimesed ei pääsenud pirnide kallale.

Seepeale ütles härra Kivi: "Me peame võrke punuma, ja need pirniinimeste vahtidele pähe viskama. Siis võime me neist jagu saada ja küla tühjaks röövida!"

Niisiis pidid kõik ploomiinimesed võrke punuma, ja seekõrd läks röövretk õnneks.

Uhkelt tuli härra Kivi oma salkade eesotsas tagasi, ja iga noor mees kandis õlal pirnikotti. Härra Kivi kandis ka midagi, nimelt vastutust.

Keset küla lasi härra Kivi pirnid suurde hunnikusse kuhjata. Siis jagas ta hunniku kolmeks väiksemaks hunnikuks. "Nii," ütles ta, "üks hunnik jagatakse kõikide külaelanike vahel, et kõigil piisavalt süüa oleks. Üks hunnik jagatakse minu sõdurite vahel, kuna nad nii vapralt võitlesid. Ja ühe hunniku saan mina, sest mina kannan kõige eest vastutust."

Ja kõik hõiskasid ja patsutasid härra Kivile õlale. Ainult vana proua Ploomisaba raputas murelikult pead, ja ütles: "Ja kui nad nüüd samuti võrke koovad, need pirniinimesed?"

"Küll mina juba tean!" ütles härra Kivi. "Me ehitame küla ümber müüri, siis ei saa nad meile enam kunagi kallale tungida."

Ja nii pidid ploomiinimesed küla ümber müüri ehitama.

Aga pirniinimesed ei tahtnud oma lüüasaamist vaikides taluda. Ning kui nende spioonid teatasid, et ploomiinimesed ehitavad oma küla ümber müüri, ehitasid ka pirniinimesed oma küla ümber müüri. Ja nad punusid võrke, millega valvureid püüda. Ja peale selle ehitasid nad endale redelid, et üle ploomininimeste müüri ronida. Ja ühel ööl tungisid nad oma redelitega ploomikülla ja röövisid selle tühjaks.

"Nüüd aitab!" ütles seepeale härra Kivi. "Me peame andma neile pehmetele pirnidele lõpuks ometi õppetunni, millest nad enam kunagi ei toibu!"

Ning ta käskis ploomiinimestel suure ratastega torni ehitada. Ta tahtis selle pirniküla müürini lükata ning siis ülevalt pirniinimeste majade peale tuld heita. Aga pirniinimesed ehitasid vahepeal tohutu kiviheitja, millega nad sisse visata tahtsid ploomiküla müüri.

Ning ühel ööl hiilis ploomiinimeste armee pirniinimeste küla poole, ja pirniinimeste armee hiilis ploomiinimeste küla poole. Ja et öö oli pime ja udune, hiilisid armeed teineteisest mööda, ilma et nad seda märganud oleksid. Kui ploomiinimesed oma torni pirniinimeste müüri äärde püsti olid ajanud, ronis härra Kivi selle otsa ja röökis: "Tehke värav lahti ja andke alla, muidu me paneme kogu teie küla põlema."

Ja et pirniinimeste armee oli ära, siis tegid külaelanikud väravad lahti ja lasid ploomiinimesed sisse. Ja kui pirniinimesed olid oma kiviheitja ploomiinimeste müüri äärde lükanud, kirjutas nende juht sedelile: "Andke alla, muidu pommitatakse kogu teie küla maatasa!" Ja ta mähkis sedeli ühe kivi ümber ja lasi selle üle müüri visata. Ja ploomiinimesed tegid samuti väravad lahti ja lasid pirniinimesed sisse.

Aga kui armeed tahtsid röövima hakata, ei olnud seal enam peaaegu midagi. Ainult paar potikest moosi, paar kuivanud kooki, ja kompotipõhi, aga see oli juba hallitanud.

"Siin ei ole enam midagi," ütlesid pirniinimesed ploomisõduritele. "Meil pole olnud aega keeta ja puude eest hoolitseda, kõik on kulunud sõja jaoks."

"Meil ei ole enam midagi," ütlesid ploomiinimesed pirnisõduritele, "meil pole olnud aega puid hooldada ja kooke küpsetada, kõik on kulunud sõja jaoks."

"Tont võtaks!" ütles pirnisõdurite juht, ja pööras jälle ringi.

"Neetud!" ütles härra Kivi ja viis oma armee jälle tagasi. Koiduvalguses said mõlemad armeed kahe küla vahel kokku ning korraldasid suurest vihast löömingu. Aga mõlemad väejuhid ei kakelnud. Nemad seisid kumbki väikesel künkal, vaatasid teineteisele tigedalt otsa ning mõtisklesid.

Kui nad leidsid, et armeed olid küllalt kakelnud, andsid nad käsu teele asuda, ning marssisid oma vägedega koju.

Järgmisel päeval kutsus härra Kivi ploomiinimesed kokku ja ütles: "Nii, nüüd peame me kiiremas korras tööle asuma ja kähku paar ploomikooki küpsetama. Me peame küpsetama kiiermini kui teised, et olla enne neid järgmiseks lahinguks varustatud!"

Aga proua Ploomisaba ütles: "See ei lähe. Nimelt on ploomid otsas, sest keegi ei ole puude eest hoolitsenud. Ploomid on kõik maas ära mädanenud. Ja jahu koogi jaoks ei ole enam samuti. Ja üldse ei saa see enam nii edasi kesta. Mis mõte sel on, et me üksteist vastastikku paljaks röövime? Kui me tahame, et meil oleks piisavalt süüa, peab igaüks kogu päeva töötama, pirniinimesed samamoodi kui meie. Röövimisest ei kasva ei ploomid ega ka pirnid. Me peame pirniinimestega rahu sõlmima!"

Ja ploomiinimesed, kes tahtsid lõpuks ometi jälle ploomipuude eest hoolitseda ja kompotti teha, nõustusid temaga.

Ainult härra Kivi oli tusane. Sest kui polnud sõda, ei saanud ta kamandada ja vastutust kanda, ja ei olnud ka sõjasaaki, millest tema oleks saanud suurima osa endale võtta.

Ta läks vaarikainimeste külla ja ütles neile: "Kuulge. Pirniinimestel ei ole enam midagi süüa, nad on kõik sõja peale ära kulutanud. Niisiis on suur oht, et pirniinimesed röövivad järgmisena teid paljaks!"

Vaarikainimesed kratsisid kukalt ja ütlesid: "Me ei ole ju midagi teinud!"

"See on ükskõik," ütles härra Kivi, "nad on röövlid ja võtavad oma saagi, kust aga saavad."

"See on hirmus!" ütlesid vaarikainimesed. "Mida me siis tegema peame? Me ei taipa ju sõjapidamisest midagi."

"Aga meie!" ütles härra Kivi. "Mul on ettepanek, andke meile paar toobrit vaariakid – meil on nimelt juhuslikult hetkel puuvilja vähevõitu – ja meie aitame teil pirniinimeste vastu võidelda."

"No olgu," ohkasid vaarikainimesed, "mis meil ikka muud üle jääb!"

Ja siis läks härra Kivi jälle tagasi ploomikülla, ja ütles ploomiinimestele: "Järgmise ploomisaagini on veel peaaegu terve aasta! Millest te kavatsete vahepeal elada? Kui me rahu sõlmime, peame me terve aasta nälgima. Aga kui me vaarikainimestega liitu heidame, et pirniinimeste vastu võidelda, siis saame me neilt kohe praegu vaarikaid."

"Jaa, see on parem," karjusid noored mehed, kes olid juba võitlemisega harjunud. "Võidelda oskame me paremini kui ploome kasvatada."

Teised ploomiinimesed kratsisid kukalt ja ütlesid: "Terve aasta nälgida, kes suudaks seda välja kannatada?" ja olid härra Kiviga nõus. Ainult proua Ploomisaba raputas murelikult pead.

Pirniinimeste väepealik oli aga vahepeal õunainimestega liitu heitnud. Ja nii algas kõik jälle otsast peale — vaarikainimesed ja õunainimesed olid sunnitud samuti oma külade ümber müürid ehitama, võrke punuma, redeleid ja kiviheitjaid ja piiramistorne ehitama, ja peale selle andma veel oma kaitsjatele pool oma puuviljast. Ning kui aasta ümber sai, ei olnud kogu planeedil enam midagi süüa ega midagi röövida.

Siis kutsus proua Ploomisaba kõik planeedi naised kokku – see oli võimalik, sest ainult neli küla ju planeedil oligi – ning ütles neile: "Nii ei saa see enam edasi kesta. Röövimisest ja sõjapidamisest ei kasva ei ploomid ega vaarikad, ei õunad ega pirnid. Keegi peab tööd tegama, muidu ei ole ka sõjasaaki. Ja et sellest just parasjagu jätkub, kui igaüks oma tööd teeb, siis ei saa me endale kogu seda röövimist lubada! Võrke ja redeleid ja kiviheitjaid ja müüre ja piiramistorne ei saa süüa!"

"Õige!" ütlesid naised.

"Niisiis öelge oma meestele, et nad peavad üksteisele kätt andma ja kiiremas korras aedadesse tagasi tulema. Muidu sureme me kõik nälga!"

"Hästi!" ütlesid naised.

Ja nii sõlmiti leping, ning kõik mehed andsid üksteisele kätt ja pomisesid: "Vabandust, seda ei juhtu enam" ja siis oli Hortuse planeedil jälle rahu. Ja vaevalt kahe-kolme aasta pärast oli kõigil jälle piisavalt süüa, ja proua Ploomisaba saatis kõikidesse küladesse potte ploomismoosiga, ja teiste külade naised saatsid õunakooki ja pirnimehu ja vaarikakompotti.

Ja kuna senikaua rahu valitses, oli inimestel aega ka veidi järele mõelda ja üht-teist leiutada. Üks neist leiutas õunakorjamistangid, millega sai õunu korjata ilma puude otsa ronimata. Ja üks aretas okasteta vaariapõõsad. Ja üks leiutas masina, millega sai ploomidelt üsna lihtsalt kive eemaldada. Ja üks leiutas spetsiaalse pirnikoorimisnoa.

"Tore", ütlesid naised, "nüüd tarvitseb igaühel veel ainult pool päeva töötada, ja ikkagi jätkub sellest kõigile."

Aga ühel päeval tõusis härra Kivi püsti, ja ütles ploomiinimestele: "See ei lähe, et me pool päeva seanahka veame, lihtsalt sellepärast, et töö on uue ploomikivieemaldagaja muutunud kergemaks. Mis siis, kui priniinimestel tuleb pähe meile kallale tungida ja meid teine pool päevast nende heaks töötama sundida? Pirniinimested on leiutanud uue pirnikoorija. See on suur oht. Sest kui nad ei pea enam selleks, et neil piisavalt süüa oleks, päev läbi töötama, siis on neil nüüd aega uusi piiramistorne ja kiviheitjaid ehitada! Niisiis ei tohi me poolt päeva mängude ja lugude pajatamisega tuulde lasta — meie uue ploomikivieemaldajaga on meil nüüd küllalt aega kaitse peale mõelda. Selle asemel, et me kõik ainult pool päeva töötame, peaksid pooled meist pigem kogu päeva töötama, ja teine pool peaks ehitama kiviheitjaid ning tegama rividrilli. Sest nüüd võime me endale lõpuks ometi püsivat armeed lubada. Ainult nii saame me end selle eest kaitsta, et pirniinimesed meile jälle kallale tungivad ja meid lõpuks veel orjastavad!"

Ja nii oleks kõik peaaegu otsast alanud, kui...

...kui proua Ploomisaba mitte püsti poleks tõusnud, ja poleks kõigi silme all härra Kivile vastu vahtimist andnud. Seepeale istus härra Kivi üsna vaikselt maha ja ei öelnud enam kunagi ühtegi sõna.


Author's comments


This site has content self published by registered users. If you notice anything that looks like spam or abuse, please contact the author.