Martin Auer: Kummaline sõda, lood rahukultuuri heaks

   
 

Kummaline sõda

Please share if you want to help to promote peace!

Saksa keelest tõlkinud Tiina Tuul

This translation has not yet been reviewed

Unistaja
Sinine poiss
Porgandiplaneedil
Hirm
Veelkord hirm
Hortuse planeedi kummalised inimesed
Kaks võitlejat
Mees mehe vastu
Sõda Marsil
Ori
Head arvutajad
Kummaline sõda
Arobanai
Tähemadu
Ummik
Kaks vangi
Aruanne Ühinenud Päikesesüsteemide Nõukogule
Avameelsed sõnad
Pomm
Eessõna
Author's comments
Download (All stories in one printer friendly file)
Guestbook
About the Translator
About the Author
Mail for Martin Auer
Licence
Creative Commons licence agreement

Ühel võõral planeedil või ühel teisel ajastul oli kord kaks riiki, mille nimed olid Siinpool ja Sealpool. Oli veel teisigi riike nagu Kõrval ja Kaugel, aga see lugu jutustab Siipoolest ja Sealpoolest.

Ühel päeval pidas Siinpoole Ülemvõimas oma kodanikele kõne. Ta ütles, et Sealpoole riik ahistavat Siinpoole riiki ja et siinpoollased ei võivat kauem pealt vaadata, kuidas Sealpoole riik oma piiriga Siinpoole riiki rõhub ja ängistab.

"Nad asuvad nii tihedalt meie külje all, et meile ei jää enam ruumi hingamisekski!" karjus ta. "Me ei saa end kriipsu võrragi liigutada. Nad ei ole valmis end natukenegi nihutama, natukenegi ruumi tegema, meile pisut liikumisvabadust lubama. Aga kui nad ei ole selleks valmis, siis peame meie neid selleks sundima. Meie ei taha sõda. Kui asjad laabuksid meie äranägemist mööda, siis elaksime me igaveses rahus. Aga asjad ei laabu kahjuks meie äranägemist järgi. Kui nad ei ole valmis oma riigiga meist natuke eemale nihkuma, siis sunnivad nad ju meid sõda alustama. Aga meie ei lase endale sõda peale suruda. Meie mitte! Meie ei luba, et nad meid meie parimaid poegi ohverdama sunnivad, tänu millele meie naistest lesed ja meie lastest orvud saavad! Seepärast peame me Sealpoole võimu murdma, enne kui nad meid sõda alustama sunnivad. Ning seepärast, kaaskodanikud, et oma nahka kallilt müüa, et rahu kaitsta, et meie lapsi päästa, kuulutan ma käesolevaga Sealpoole riigile igas vormis sõja!"

Segaduses siinpoollased vaatasid esmalt üksteisele otsa. Siis vaatasid nad oma Ülemvõimsale otsa. Ja siis vaatasid nad soomuskiivrite ja hävituskiiritajetega politsei eriüksusi, kes väljakut ümbritsesid, ning plaksutasid vaimustunult ja karjusid: "Elagu Ülemvõimas! Maha sealpoollased!"

Ja sõda algas.

Veel samal päeval ületas Siinpoole armee piiri. See oli võimas vaatepilt. Tankid nägid välja nagu hiiglaslikud rauast lohekalad. Nad rullisid kõik maatasa, mis nende teele ette jäi. Oma kahuritorudest heitsid nad granaate, mis kiskusid kõik tükkideks, ning lasid mürgiseid gaase, mis kõik ära tapsid. Igaüks neist jättis endast maha saja meetri laiuse riba surma.

Nende ees laius õitsev mets, ning nende taga ei laiunud enam midagi.

Kus lendasid lennukid, seal muutus taevas tumedaks, ning kes seisis nende all, langes hirmust haaratuna näoli maha, ainuüksi juba lärmi pärast. Ja kuhu langes nende vari, sinna langesid ka nende pommid.

Hiigellennukite vahel taevas ja tankide vahel maa peal põrisesid helikopterite  parved nagu väikesed, õelad sääsed. Sõdurid nägid oma kuuli-, gaasi-, mürgi-, ja batsilli- kindlates kaitseülikondades välja nagu terasest võitlusrobortid. Nad kandsid käes raskeid võitlusmasinaid, mis pildusid surmavaid kuule ja laserkiiri, mis sulatasid kõik üles.

Nii marssis pidurdamatu Siinpoole armee, et iga vaenlane halastamatult maha lüüa. Aga veidral kombel ei leidnud armee ühtki vaenlast.

Esimesel päeval tungis armee kümne kilomeetri kaugusele vaenlase territooriumile, teisel päeval kahekümne kilomeetri kaugusele. Kolmandal päeval ületas armee suure jõe. Kõikjal leidsid sõdurid eest ainult mahajäetud külasid, koristatud põlde, tühjaks veetud vabrikuid, tühje laohooneid. "Nad peidavad end, ning kui me oleme neist mööda läinud, siis tungivad nad meile selja tagant kallale!" röökis Ülemvõimas. "Otsige läbi kõik heinakuhjad ja kõik sõnnikuhunnikud!"

Sõdurid tuhnisid sõnnikuhunnikud läbi, ent kõik, mis nad seejuures leidsid, oli hunnikuteviisi dokumente: isikutunnistusi, sünnitunnistusi, puhkusele saatmise  lube, passe, vaktsineerimistunnistusi, immatrikulatsioonitõendeid, raadiomaksusoodustusõigusetunnistusi, koeramaksu tasumise õiendeid ja sadat sorti muid dokumente. Ja kõikidest pildiga tõenditest olid fotod välja rebitud. Mida see kõik tähendama pidi, ei osanud keegi seletada.

Suureks probleemiks olid teeviidad. Nad olid kas ära kruvitud või tagurpidi pööratud või üle värvitud, aga mõned olid ka õiged, nii et saanud isegi mitte selle peale kindel olla, et nad kõik valetasid. Ikka ja jälle läksid sõdurid kaotsi, terved kompaniid eksisid ära, divisioonid kaotasid õige teeotsa, ning nii mõnigi mahajäetud kindral saatis vandudes mootorratturid igasse ilmakaarde sõdureid otsima. Ülemvõimas oli sunnitud otsekohe Siinpoolest kõik mõõdistajad ning geograafiaõpetajad sõjaväeteenistusse kutsuma, et vallutatud riiki korralikult siltidega varustada.

Sõjakäigu neljandal päeval võttis Siinpoole armee oma esimese vangi. Ent too ei olnud mitte sõdur, vaid tsiviilisik, kelle nad olid leidnud metsast, seenekorv käevangus. Ülemvõimas lasi ta isiklikult enda juurde ülekuulamisele kutsuda. Vang ütles, et ta nimi olla Jüri Mets ning et elukutselt olla ta seenekorjaja. Oma passi olla ta ära kaotanud ning kus Sealpoole armee on, ta ei teadvat.

Järgmistel päevadel võttis Siinpoole armee paar tuhat tsiviilisikut kinni. Kõigi nimi oli kas Jüri või Mari Mets, ning kellelgi ei olnud passi. Ülemvõimas raevutses.

Lõpuks okupeeris Siinpoole armee esimese suurema linna. Kõikjal võis näha sõdureid, kes pintseldasid seintele tänavanimesid. Linnaplaanid olid lastud luureteenistuse poolt saata. Kiirustamise tõttu tekkis muidugi palju eksitusi, ning mõnel tänaval oli vasakul pool üks ja paremal teine nimi, ning ühes otsas üks ja teises teine silt. Alalõpmata ekslesid ostivad kompaniid vanduva veltveebeliga eesotsas mööda linna, linnaplaan käes.

Üleüldse ei toiminud linnas mitte miski. Elektrijaam ei töötanud, gaasivabrik, telefonijaam, mitte miski ei funktsioneerinud.

Ülemvõimas lasi ostekohe teatavaks teha, et streikimine olla keelatud ning et kõik olla kohustatud koheselt tööle minema.

Inimesed läksidki vabrikutesse ja büroodesse, ent miski ei funktsioneerinud sellegipoolest.

Kui sõdurid kohale läksid ning küsisid: "Miks siin tööd ei tehta?", siis ütlesid inimesed: "Härra insener ei ole kohal" või "Meister ei ole kohal" või "Proua direktor ei ole kohal".

Aga kuidas proua direktorit leida, kui kõigi nimi oli Mari Mets?

Ülemvõimas lasi kuulutada, et kõik, kes ei ütle oma õiget nime ega ametinimetust, lastakse maha. Seepeale ei nimetanud sealpoollased end enam Metsaks, vaid lihtsalt mingi nimega, aga mis sellest kasu oli.

Mida kaugemale armee tungis, seda keerulisemaks kõik muutus. Peagi ei olnud enam võimalik  sõduritele värskeid toiduaineid hankida, kõike tuli tuua Siinpoolest. Raudtee ei töötanud, raudteelased seisid tegevuseta või sõitsid mõttetult veduritega siia-sinna. Vedurijuhid tülitsesid vagunite pärast, ning mõistagi olid kõik sefid, kes millestki midagi teadsid, kadunud. Keegi ei suutnud neid leida.

Sõduritele ei teinud keegi midagi. Nad muutusid peagi ettevaatamatuks, jooksid lahtiste soomuskiivritega ringi ja lobisesid inimestega. Sealpoole inimesed, kes kõik söödava armee konfiskeerimiskomando eest ära peitsid, jagasid oma vähest toitu üksikute sõduritega või vahetasid nendega värsket salatit või iseküpsetatud kooke konservide vastu, mida oli sõduritel küllaga ja millest neil kõrini oli.

Kui Ülemvõimas sellest teada sai, sattus ta märatsushoogu ning keelas kõikidel sõduritel oma korteritest lahkuda, välja arvatud siis, kui nad salgas kontrollkäigule läksid. See ei meeldinud sõduritele.

Lõpuks hõivas armee Sealpoole pealinna. Aga ka siin oli kõik nagu kõikjal mujal selles riigis. Polnud ei tänavanimesid, ei majanumbreid, ei nimesilte ustel, ei direktoreid, insenere, meistreid, ei politseinikke ega ametnikke. Ministeeriumid olid tühjad ning kõik toimikud kadunud. Kus valitsus oli, ei teadnud keegi.

Siis otsustas Ülemvõimas lõpuks ometi kord majja lüüa. Ta lasi teatavaks teha, et kõik täiskasvanud olla kohustatud oma ettevõtetesse ja büroodesse minema. Kes koju jääb, lastavat maha.

Siis läks ta ise elektrijaama ja lasi kõigil sõduritel ja ohvitseridel, kel kodus elektrijaamadega midagi tegemis oli olnud, sinna tulla. Ta pidas töölistele kõne, ja siis ütles ta, et kahe tunni pärast olgu elekter olemas. Ohvitserid komandeerisid ja sõdurid kontrollisid, ja elektrijaama töötajad tormasid siia-sinna ja tegid just seda, mida ohvitserid neile ütlesid. Sellest tekkis muidugi hirmus kaos ja ei mingit elektrit. Siis kutsus Ülemvõimas ohvitserid jälle tagasi ja ütles elektrijaama töötajatele: "Kui poole tunni pärast pole voolu, siis lastakse teid kõiki maha!" Ja ennäe, poole tunni pärast oli valgus majas. Siis ütles Ülemvõimas: "Näete, te bande, teile tuleb ainult korralikult jalad alla teha!" ja suundus oma sõduritega gaasivabrikusse, et seal samamoodi toimida.

Aga järgmisel päeval oli vool jälle ära ja kui Ülemvõimas kompaniitäie eriväljaõppe saanud mõrvarsõduritega maruvihaselt kohale marssis, et kõik elekrtijaama töölised ära hävitada, siis oli elektrijaam tühi, ja elektrijaama töötajad ning amtenikud olid end vabrikutes ja büroodes muude inimeste sekka poetanud.

Siis andis Ülemvõimas oma sõduritele käsu lihtsalt tuhat inimest tänavalt kokku koguda ja maha lasta.

Aga Sealpoole inimeste õela kavaluse tagajärjel, olla alati sõdurite vastu kena, oli väeosa moraal juba niivõrd laostunud, et keegi ei olnud valmis lihtsalt mingit tuhandet inimest maha laskma, kes mitte midagi teinud ei olnud. Siis andis Ülemvõimas oma mõrvarsõduritele käsu. Aga tema ohvitserid tegid talle teatavaks, et tavasõdurid olla juba väga rahulolematud ning et kui need tuhat inimest maha lasta, polevat mässgi võimatu.

Ja Ülemvõimas sai kodustelt võimukandajtelt kirju, kus seisis: "Ülim võimisate seas! Te olete oma väejuhiannet ja oma sõjaalast geniaalsust tõestanud, ning me õnnitleme Teid Teie arvutute, säravate võitude puhul. Siiski palume me Teid nüüd jälle tagasi tulla ja need Sealpoole hullud iseenese hooleks jätta. Nad lähevad meile liiga kalliks maksma. Kui me peame iga töölise selja taha automaadiga sõduri panema, kes teda mahalaskmisega ährvardab, ning ühe inseneri, kes talle ütleb, mis tal teha tuleb, siis ei tasu nagu kogu see vallutamine end enam ära. Palun, tulge koju, sest meie armastatud maa on juba liialt kaua Teie hiilgavast kohalolekust puudust tundnud."

Seepeale pakkis Ülemvõimas oma armee kokku, lasi nii palju hinnalisi masinaid ja muid väärtesemeid nii suurel hulgal kaasa võtta, kui tema üksused tansportida suutsid, ning sõitis vandudes jälle koju.

"Aga me neile näitasime," urises ta. "Need argpüksid. Mida nad nüüd pihta hakkavad, need narrid! Kuidas kavatsevad nad nüüd kindalks teha, kes on insener, kes arst, kes tisler? Ilma tunnistuste ja diplomiteta! Kuidas nad mõtlevad seda korraldada, kes villas ja kes üürikorteris elama hakkab, kui keegi ei suuda tõestada, mis talle kuulub? Kuidas nad kavatsevad selgust saada - ilma omanikutunnistusteta, ilma trahviregistriteta ja juhilubadeta, ilma ametinimetuste ja vormiriieteta? Milline segadus saab seal olema! Ja seda kõike ainult selleks, et nad meiega sõdima ei peaks, need argpüksid."

   
 

This site has content self published by registered users. If you notice anything that looks like spam or abuse, please contact the author.