Martin Auer: Kummaline sõda, lood rahukultuuri heaks

   
 

Porgandiplaneedil

Please share if you want to help to promote peace!

Saksa keelest tõlkinud Tiina Tuul

This translation has not yet been reviewed

Unistaja
Sinine poiss
Porgandiplaneedil
Hirm
Veelkord hirm
Hortuse planeedi kummalised inimesed
Kaks võitlejat
Mees mehe vastu
Sõda Marsil
Ori
Head arvutajad
Kummaline sõda
Arobanai
Tähemadu
Ummik
Kaks vangi
Aruanne Ühinenud Päikesesüsteemide Nõukogule
Avameelsed sõnad
Pomm
Eessõna
Author's comments
Download (All stories in one printer friendly file)
Guestbook
About the Translator
About the Author
Mail for Martin Auer
Licence
Creative Commons licence agreement

Ühel tibatillukesel planeedil elasid kord ühed, kes olid töökad, ja teised, kes olid vähem töökad. Siis olid veel mõned päris töökad ja mõned päris laisad. Ühesõnaga – kõik oli nii nagu igal pool universumis.

Ainult et laisad ja töökad viskasid kõik, mida nad tootsid – peamiselt olid need erinevat sorti porgandid -, ühte hunnikusse ja sõid siis sealt üheskoos. See ei olnud nii nagu igal pool.

Ühel päeval aga ütlesid mõned päris töökad:

"Nüüd aitab. Meie rabame ja rabame, ja siis tulevad teised, kes päev läbi lesivad ja lulli löövad, ja tahavad meie porgandeid süüa." Ja nad ei visanud oma porgandeid enam ühisesse hunnikusse, vaid hoidsid neid kodus ja õgisid endale paksud vatsad ette.

Päris laisad kehitasid ainult õlgu ja sõid suurest hunnikust edasi, ning loomulikult sõid nad hunnikust rohkem ära, kui ise sellesse tõid.

Siis märkasid keskmiselt töökad ja keskmiselt laisad, et nüüd tuli igaühe kohta vähem porgandeid; sest päris töökad olid ju toonud alati eriti palju porgandeid, rohkem, kui nad ise sõid.

Niisiis ütlesid keskmiselt töökad: "Siis jätame aga meie samuti oma porgandid endale," ja nad ei visanud neid enam suurde hunnikusse, vaid igaüks tegi endale kodus oma väikese hunnikukese.

Ning keskmiselt laisad tegid samamoodi. "Meil ei jää ju midagi muud üle," ütlesid nad päris laiskadele.

Ning nüüd oli igaühel hüti ees omaenda porgandihunnik, ja kui kellelgi tuli isu mõne porgandisordi järgi, mida tema hunnikus ei esinenud, siis pidi ta vaatama, kas ta ei saanud ehk kellegi teise juures vahetuskaupa teha.

Peagi algas üks tulek ja minek, ning peale tööd olid inimesed veel kaua porgandivahetusega hõivatud, kuni igaüks oli kätte saanud kõik porgandisordid, mida ta vajas või mida ta end vajavat arvas.

"Need on ju hoopis uued kombed!" ütlesid päris laisad omavahel. Nende jaoks ei olnud enam ühtki ühist hunnikut, tänu millele nad oleksid saanud teiste kulul elada.

Sellest võttis aga igaüks isemoodi õppust. Mõned ütlesid iseendale: "Olgu pealegi, ma pean ikkagi ise rohkem tööd tegema." See ei olnud aga üldse nii lihtne, sest kui säärane pöördunud laisk põllule porgandeid istutama tuli, oli seal alati vähemalt üks, kes ütles: "Hei, siin olen alati mina porgandeid kasvatanud, see on minu põld!"

Teised aga läksid lihtsalt rikkamate onnide juurde ja võtsid sealt porgandihunnikutest seda, mille järgi neil parasjagu isu oli. "Me oleme alati ühisest hunnikust võtnud. Ja kui nüüd on palju hunnikuid, siis on need lihtsalt ühised hunnikud. Meie igatahes võtame sealt endale," ütlesid nad.

See ei olnud muidugi rikkamatele meele järgi, ja mõned neist hakkasid oma porgandihunnikute ümber tarasid ehitama. Seepeale pidid varsti kõik oma hunnikute ümber tarad ehitama. Sest mida rohkem inimesi oma hunnikute kaitseks tarasid püstitas, seda rohkem porgandeid võtsid päris laisad, kes hoidsid kinni vanadest kommetest, taradeta hunnikutest.

Varem või hiljem oli igaüks, kellel oli oma hunnik, selle ümber ka tara ehitanud.

Nüüd oli neil pärast tööpäeva tegemist mitte ainult vahetamisega, vaid ka tarade lappimise ja parandamisega ning selle eest hoolitsemisega, et keegi üle aia ei roniks.

Peagi nurisesid mõned: "Varem saime me kõik peale tööd suure porgandihunniku juures kokku ja jutustasime nalju ja hüppasime võidu üle kitse. Nüüd konutame me peale tööd ainult kodus, valvame oma porgandeid ning parandame oma tarasid. Ja hommikuti oleme me surmväsinud ja ei jaksa õieti porgandeidki istutada. Meil on nüüd kuidagi palju rohkem tööd kui varem, aga rohkem porgandeid sellest ei tule."

Ning mõned tegid ettepaneku vana ühise hunniku kombe juurde tagasi pöörduda. "Pigem toidame me paari päris laiska parasiiti, kui et vaevame end pideva vahetamise ja valvamise ja taradelappimsega!"

Aga rikkaimad ütlesid: "Ei, kui me vana kombe juurde tagasi pöördume, siis tähendab see parasiitluse soosimist. Siis hakkavad kõik teiste kulul elada tahtma, ning keegi ei taha enam porgandeid kasvatada, ja me sureme kõik nälga!"

"Nii see küll ei käi," ütlesid teised. "Enamiku jaoks on liiga igav kogu päev lesida ja lulli lüüa. Neid, kes on tõesti nii laisad, on ometi väga vähe. Tegelikult on porgandite kasvatamine ju tore."

"Ei," ütlesid rikkaimad, "porgandite kasvatamine ei ole tore. Üksnes porgandite omamine on tore. Teie võite ju oma porgandeid laiskvorstidega jagada, kui tahate. Meie igatahes ei lõhu enam oma tarasid maha!"

"Tja," ütlesid mõned keskmiselt rikkad, "kui päris rikkad kaasa ei tee, siis jätame meie oma tarad parem ka alles, meil ei ole ju nii palju, et me seda laiskvorstidega jagada võiksime."

Ja keskmiselt vaesed ütlesid: "Jaa, kui meie ainukesena jagama peame, siis on kõigil liiga vähe, me ei saa kaasa lüüa. Me peame kahjuks oma tarad alles jätma."

Ja nii ei tulnud sellest seekord midagi. Ja kuigi enamik tegelikult teadis, et kõigil oli nüüd rohkem tööd, ilma et seeläbi oleks rohkem porgandeid olnud, ei saanud nad vana kombe juurde tagasipöördumisega lihtsalt hakkama.

See-eest juhtus aga muud huvitavat. Mõned, kellel polnud suuri porgandipõlde, läksid mõnede rikaste juurde ja ütlesid:

"Kuulge, kui igaüks teist annab mulle iga päev mõne porgandi, siis valvan ma selle eest teie hunnikuid."

Ja teistel tuli mõte ja nad pakkusid: "Kes mulle porgandeid annab, tollel parandan ma selle eest tema tara!"

Ja mõned teised käisid omakorda majast majja ning ütlesid: "Andke mulle mõned porgandid, mina lähen ja teen teie eest vahetuskaupa, kui ma selle eest iga viienda porgandi endale jätta võin."

See kestis nõnda mõnda aega, ja siis sügasid mõned kukalt ja ütlesid:

"Õigupoolest peaks mul nüüd olema rohkem aega, aga nüüd pean ma jällegi rohkem porgandeid kasvatama, et taraparandajatele ja öövalvuritele ja porgandivahetajatele maksta!"

Ja mõned tegid uuesti ettepaneku pöörduda tagasi vana kombe juurde ning tarad maha lõhkuda. Aga kummalisel kombel polnud nüüd mitte ainult rikkaimad selle vastu, vaid ka vaeseimad: "Kas te tahate meilt meie töö ära võtta!" karjusid taraparandajad.

"Millest me elama peame?" karjusid öövalvurid.

"Kas me peame nälga surema?" karjusid porgandivahetajad.

Tja, ja nii jäädigi uue kombe juurde.

   
 

This site has content self published by registered users. If you notice anything that looks like spam or abuse, please contact the author.